Igal sügisel vaieldakse ühismeedia aiandusgruppides tuliselt sügiseste krookuste ja sügislillede teemal, nii et hakkab juba nalja tegema. Eks siin külvab segadust jälle see lillede rahvapärane nimetamine, mis igas peres on olnud omamoodi.
See, mida tihtilugu sügiskrookuseks nimetatakse, kipub tegelikkuses olema enamasti siiski harilik sügislill (Colchicum autumnale), mis on meie aedades levinud ammusest ajast. Tema karikakujuline lillakasroosa õis sarnaneb tõepoolest krookustega, kuid on viimastest oluliselt suurem ja õitseb ka varem, augusti teisest poolest alates. Sügisesed krookused (Crocus) alustavad õitsemist siis, kui sügislilled juba lõpetavad – kõige varem septembri keskpaigas. Sügislillede õiekarika sisemuses võib kokku lugeda kuus tolmukat, krookustel on neid aga ainult kolm. Ka lehed on sügislillel ja krookustel erinevad, kuigi need on nähtavad vaid kevaditi. Sügiseste krookuste lehed on kitsad nagu kevadistelgi krookustel, sügislillede lehed on aga suuremad ja lapikumad. Mõni õnnetu on neid isegi korjanud ja söönud karulaugu lehtede pähe ja seetõttu omadega haiglas lõpetanud. Nimelt on sügislille kõik osad väga mürgised. Krookused mürgised ei ole, aga nende kitsad kleenukesed lehed ei ahvatle end ka sööma.
