Alar Karis: tahan presidendina olla tasakaalustaja ja vajadusel lepitaja

Vabariigi president Alar Karis rõhutas täna Riigikogus ametivandele järgnenud kõnes, et tahab presidendina olla ennekõike tasakaalustaja ja kui vaja, ka lepitaja.

Presidendi kõne:

Vabariigi Presidendina on mul au lausuda esimesed sõnad Eesti kõige tähtsamas saalis.

Sada aastat tagasi käisid siinsamas hoogsad ehitustööd. Ajal, mil Eesti riik alles õppis käima, rajati kahe arhitektist sõbra Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni juhatusel omas ajas ootamatult optimistlik ja moodne istungitesaal. See, maailmas tõenäoliselt ainus ekspressionistlik ning kirglik parlamendihoone, pidi seadusandjate mõtetele andma erilise hoo ja lausetele otsustava kaalu.

Küllap teate ju isegi, et selles saalis peaks iga sõna olema tegu, tõhus ja asjakohane.

Kuid oleks pisendav öelda, et parlament on vaid rääkijate kogu. Sest parlament on kokkulepete ja kompromisside, ka vastasseisude kogu. Kuid selles saalis peaks tundma meelehärmi siis, kui üksteist ei kuulda ega kuulata, kui pauguvad uksed, kui sõna muutub müraks, kui hääletusel puudub sisukus ja seeläbi rebeneb poliitika loomulik raamistik. Siis kõlavad siin tühjad, liigsed või ka üksnes kiusu pärast öeldud sõnad, mis kuhjudes matavad olulise. Rahvas arvab seepeale, et poliitikal puudub mõte ja sisu.

Ka minu hädavajalik töövahend on sõna. Nagu ka oskus kannatlikult kuulata, tähelepanelikult märgata.

Tollest läinud sajandi teistest kümnendist, mil eestlaste parlamendihoone imekiiresti kerkis, pärinevad ka põhimõtted, mis hoolimata Eesti poliitika mistahes keerdkäikudest on ikka seisnud kõigi Eesti põhiseaduste preambulis.

Meie ühine riik on nende ridade kohaselt: rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.

Need sõnad on Eesti riigi geneetiline kood.

„Kaitseks sisemisele ja välisele rahule“ on see juhis, ülesanne, mille meeles pidamine peab olema meie kõigi igapäevane töö. Alles pärast seda tuleb kõik ülejäänu – ka eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Sisemine rahu ei ole erinevate arvamuste tasalülitamine, nende halvustamine või neist üle sõitmine. Ebaviisakus, solvamine on taunimisväärsed, ja ma ei vaiki, et seda uuesti korrata.

Mida ma loodan aga rohkem näha, on vaidlused Riigikogus ja ühiskonnas, arutelud, enda seisukohtade kaitsmine ja teiste kuulamine. Olgu teemaks kliima ja rohepööre, energia- ja maksupoliitika, eelarve ja metsandus või hoopis Euroopa Liidu valikud ja kaitseväe areng. Tabuteemasid, mille üle debateerida, ei ole. Dogmad ja kantseliitlik poliitkorrektsus aheldab mõttevabaduse, ilma milleta ei sünni lahendusi, mis meid edasi viivad.

Tihti näitavad heliloojad, näitlejad, kunstnikud või kirjanikud mõttejulgust, mida vajame ka riigiasjade korraldamisel. Meie kultuur on kaitse pimeduse vastu, meie rahvuslik enesemääramine. Viivi Luigelt mõtet napsates: kultuur pole iluasi ega ajaviide, kultuur on rahvaste elu ja surma küsimus. Kultuur on ühenduslüli teise ligimeseni jõudmiseks, sild üle erimeelsuste kärestiku. Kultuur sõlmib kokku kogu meie oma- ja erinäolise rahva. Ka selle segase ning turbulentse aja sõnastab lõpuks ära just kirjanik, kujutab kunstnik, paneb tajus kõlama helilooja.

Siit lihtne soovitus: loeme, kuulame ja vaatame eesti kultuuri. See tõmbab meie vaatepiiri avaramaks.

Tuletame meelde, kui palju oli kõõrdi vaatamist veerand sajandit tagasi Tiigrihüppe idee järel, mis viis Eesti koolidesse arvutiklassid ja koolid internetti. Või otsus võtta kasutusele ID-kaart. Ka siis oli neid, kes kõhklesid, et projekt on kallis ja milleks meile kõigile see fotoga plastikkaart.

Need kaks näidet – Tiigrihüpe ja ID-kaart – näitavad, milline võlu ja kasu on „kastist välja“ mõtlemisel ja tegutsemisel.

Me loodame, et tehnoloogia kustutab kaugused ja võtab vaevad, kuid kõigi jaoks see siiski veel ei kehti. Viimane miil on ikka astumata ja digiriigist maksimum võtmata. Eesti on uhke IT-firmade edu üle, aga vahel saab selgeks, et e-riik on midagi lapiteki laadset, mis kriisioludes kipub rebenema sealt, kust jookseb ametkondade, aga mõnikord ka riigi ja erasektori vaheline piir. Olgem enda vastu ausad, kõik inimesed ei saa praegu öelda, et nende ja riigi igapäevane suhe rajaneb e-lahendustel. Lisaks on selle kestlikkuse ja turvalisuse probleemid siinsamas ning pole lootustki, et küberohud meid ei riivaks.

Eeltaktina olen enne ametisse astumist rõhutanud, et minu üheks ideaaliks on tark rahvas. Olen ka täpsustanud, et tarkuse ja harituse mõõdupuu ei ole kõrgkooli diplomite arv, vaid oskus oma teadmisi kasutada ja tulla toime, saada hakkama igas olukorras. Seda nimetatakse õppimisvõimeks.

Teen ühe kõrvalepõike. Venekeelsetes lasteaedades on tasuta eesti keele tunnid, kuid lastevanematel on võimalik juurde osta lisatunde, millest saavad osa ainult need lapsed, kelle ema-isa selle eest maksavad. Kõigil selleks raha ei ole. Nii hakkab juba lasteaias tekkima rahast sõltuv ebavõrdsus. See on esimene pudelikael, kuhu takerdub venekeelsete laste hilisem hakkama saamine Eestis, nende konkurentsivõime tööturul, kindlustunne, et nad on võrdne osa meie ühiskonnast. Samas, kui lihtne oleks see pudelikael lahendada.

Tark rahvas suudab eristada terad sõkaldest, mõistab eeskätt faktide põhistavat jõudu. Ent kommunikatsioonist küllastunud ühiskonnas leiavad ka kõige vildakamad väited toetust ja imetlust. Sotsiaalmeedia hämaruses kogunetakse leeridesse ja kahtlused tõukavad tarkuse kergesti meelest.

Tarkus jääb hääletuks, alandlik vaikus võib meid hätta jätta.

Tarkus on kollektiivne saavutus. Eesti põhiseaduslik korraldus peab tagama, et riiklikes otsustes ei peegeldu mitte otsustaja isiklik arvamine, vaid panus, milleks ühiskond tervikuna on võimeline. Võim kipub muutma enesekindlaks, ent keegi meist pole nii tark, kui kogu rahvas. Põhiseadusliku korralduse mõte tõukab meid ühiskonnana üha targemaks saama.

Tark rahvas ei lase kaotsi minna lootust, ei käi nööri mööda, vaatleb ja katsetab, on enesekindel ega kohku ka eksimisest. Tark rahvas mõtleb piiritus perspektiivis ega karda kohtumist tundmatuga, olgu selleks koroonapandeemia või üleilmne kliimakriis. Tark rahvas mõistab ligimest, evib kaastunnet.

See puudutab ka suhtumist neisse, kellele igapäevane majanduslik toimetulek on raske. Olen jätkuvalt seda meelt, et Eesti edulugu ei ole kõigini jõudnud. Ja soovin mõneti idealistlikult, et keegi meie kaasmaalastest ei tunneks end mahajäetuna ja üleliigsena. Olgu siis põhjuseks noorte vaimse tervise probleemid, mille traagilist sügavust mõistame mõnikord liiga hilja, või hinnatõus, mida näeme elektriarvetest ja mis süvendab paljude perede majanduslikku kitsikust.

Kuidas leida meelerahu, kui võitlusest pandeemiaga on loodetud sprindi asemel kujunenud roiutav 50 kilomeetri pikamaakäimine? Kui sugeneb tunne, et tõenduspõhine meditsiin astub kriisis edasi arglikul kukesammul ning rahva igapäevaelu seadvad otsused tunduvad juhusliku rapsimisena. Sest nende põhjendamine on abituks jäänud.

Enesekindlus lahtub seal, kus hakkab laiutama tüdimus ja hirm. Enamik neist, kes tahtsid end koroonakriisis vaktsineerida, on seda teinud või kohe tegemas. Aga kõik ei taha end vaktsineerida ja võtavad sellega riski haigus raskesti läbi põdeda või nakatada teisi. Ja lõpuks on meie riik lukus.

Olen teinud teadust ja usun teadusesse, teaduspõhisesse käsitlusse meid ümbritsevast. Kui vaktsineerimisest seni loobunu, kes on segaduses, küsiks minu soovitust, siis mõistagi soovitan tal ümber mõelda ja lasta end või oma lähedast kaitsesüstida.

Kohtun lähipäevil nii valitsust nõustava teadusnõukoja kui ka tervise- ja tööministriga, et saada teada, millised on teadlaste soovitused ja valitsuse plaanid kriisi uues haripunktis. Olen siin kaasamõtlevaks, kuid nõudlikuks partneriks.

Eesti parlamendi selgroo või laiemalt vaadates meie sisepoliitika tüve kujundavad erakonnad, kes valimiste kaudu moodustavad Riigikogu. Selline demokraatlik erakondlikkus on suur väärtus, mis annab paljudele kodanikele võimaluse osaleda kohaliku omavalitsuse ja riigi juhtimises. Erakondlikkus on vaba ühiskonna üks tunnus, aga ma ei vali erinevate erakondade vahel poolt. Ainult nii saan täita ametivannet, mille just andsin: õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu.

Presidendivalimiste keerises räägiti, et otsitakse presidenti kogu rahvale. See on siht, mille poole püüelda, isegi kui tundub lõpuni püüdmatuna. Aga meenutagem siiski, et presidendil on Eestis tasakaalustaja roll.

Sestap pole sugugi tarbetu vaidlus, milline on presidendi leidmise kõige mõistlikum rada moodsas Eestis. Kandidaatidest sõltumata on kahed viimased valimised siin üksjagu pettumust ja nõutust toonud.

Kuid me ei tohi luua sellist valimiskorda, mis paneb presidendile nii palju ootusi, et nende täitmiseks on vaja hakata moonutama või koguni rikkuma põhiseadust. Kas otsevalimised, valimised ainult valimiskogus, kus suureneb kohalike omavalitsuste esindatus, või kõik jääb nii nagu on, vaid kandidaatide esitamine nihkub ettepoole, varasemaks?

Vastus on teie käes, lugupeetav Riigikogu. Minu ülesanne on teha selgeks, milline on parlamendi poliitiline tahe ja vajadusel esitada teile põhiseaduse muutmise ettepanek. Seegi on osa ühiskonnas sisemise rahu süvendamisest.

Pikalt ette vaatamine, vältimatult saabuvate muutustega varakult kohanemine on samuti tarkuse tunnus.

Mugav, aga ennast pettev oleks arvata, nagu olnuks tänavu suvel rekordite poole küünitanud kuumad päevad erakordne nähtus. Nagu ka vihmavaling, mis uputas Tartut, või paari aasta eest Võru linna pimedusse paisanud torm. See pole Eesti omapära, vaid kliima näitab kõikjal aina tihedamini oma ägedust. Meie oskus seda tajuda ja seda mõista, olla valmis – nii riikide, kogukondade kui ka üksikute inimestena – on olnud lünklik.

Võime rääkida, ja peamegi seda tegema, kitsalt kriisivalmidusest. Ent laiem pilt näitab, et oleme tagasipöördumatult jõudnud aega, kus kliimale ja ökosüsteemidele mõtlemine saab osaks kõigest, mida teeme, alates toidu kasvatamisest kuni hariduse andmise ja linnade planeerimiseni. Põhiseaduslik nõue, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda, on kasvanud suuremaks Eesti metsadest, järvedest ja maapõuest. See on kogu meie planeedi kestmise küsimus.

Üleilmastunud maailmas on kuivanud kaevud Jõgevamaal ja Jakartas meie jaoks võrdselt käegakatsutavad, olgugi et me ei pruugi seda osata nii tajuda. Nagu ei pea piirid metsatulekahjude suitsu või invasiivseid võõrliike, ei pruugi need pidada ka põua või tormide tõttu liikvele asunud põgenikevoolu.

Vaatame maailma, kus kõik vastasseisud ei ole alati nähtaval, aga kuumad vastasseisud on varjamatud ja ülbed, kus demokraatlikke riike on vähem kui autoritaarseid, kus suurriikide omavaheline mõõduvõtmine on nihkunud Euroopast Vaikse ookeani suunas, kus Euroopa ise aegajalt vaidleb, kuidas edasi minna.

See ei muuda Eesti välissuhtluse sammu ja välispoliitika kompassi ebakindlaks ja võbelevaks. Me teame, mida me vajame: tugevat ja üksmeelset Euroopat, raudkindlat Atlandi-ülest koostööd.

Eestile on olulised suhted ja suhtluskanalid kõigi lähemate ja kaugemate naabritega. Just kõigi naabritega, sest mõnega räägime ühisest tegutsemisest Euroopa Liidus, mõnega ühistest kaitseplaanidest, mõnega Eestis edukaks osutunud õigusriigi reformidest ja mõnega ühistegevusest Peipsi järve keskkonna kaitsel, kultuurikoostööst või transpordiühenduste kaasajastamisest. Kõik need jutud on tähtsad ja vajavad rääkimist, sest on osa – meenutades põhiseaduse preambulit – meie välisest rahust.

Tänapäeva sõda ei alga kahuripaugust. Hübriidkonflikt, agressioon küberruumis ja ühiskonna teadlik lõhestamine on uued lahinguväljad ja rindejooned. Seetõttu võib raske raua kõrval meie saatuse määrata Eesti hea maine, ühiskonna sidusus ning usaldus rahva ja riigi vahel. Riigi kaitsmine tänapäeval algab ühiskonna toimepidevuse tagamisest, teadmisest, et igaüks on valmis tegema oma osa.

Põhiseadus paneb mulle kohustuse võtta tänasest üle riigikaitse kõrgeima juhi volitused. Ma ei kahtle, et Eesti on riigikaitse arendamisel valinud õige tee. Tean, et kaitseväe brigaadid pole üksnes paberil ja neis suudavad asjakohaselt tegutseda kõik väljaõpetatud ja tõhusalt relvastatud mehed ja naised. Kaitseväe moodsates ladudes on vajalik varustus. Tugev ja vabatahtlik kaitsetahe annab sitkuse Kaitseliidule. Aga ka reservväelastele, kes õppekogunemistele tulevad või koolilõpetajatele, kes peavad ajateenistuse läbimist iseenesestmõistetavaks.

Keerulistes olukordades ei pea Eesti üksinda lahendusi otsima, meie kõrval seisavad kindlalt liitlased. Häid suhteid kõigi liitlastega tuleb hoida, need ei sünni ega säili iseenesest.

Noorte jaoks on kaitseväel tugev pedagoogiline roll, mis on juba tervele põlvkonnale kinkinud meelekindlust, kohusetunnet, paljudele noortele ka eesti keele oskuse. Ja sisemist sära. Sellise hoiakuga saame väärikalt vaadata kõigi nende peale, kes astunud meie ees, langenud sõjatandril või kannatanud äärmist viletsust, tundnud alandust ja hirmu. Neilt võeti olulised sümbolid, mis aastakümneid püsisid üksnes unistustes või ka väljapool Eestit.

Nii ongi, et mõnel olulisel hetkel vajame ka väärikat ja pidulikku pasunahüüdu, läikima löödud nööpe ja oma pühade kirkust. Nagu tänagi, mil oleme kokku saanud saalis, mille laes on künniootel seadusepõllu lööv kujund.

Iseseisvuse taastanud Eestil on olnud eriilmelised presidendid. Lennart Meri märkis maha moodsa riigi alusjooned. Arnold Rüütel tõi maarahva Euroopa Liidu ja NATO juurde. Toomas Hendrik Ilves kasvatas e-Eesti kaudu Eesti suuremaks. Kersti Kaljulaid ei vaikinud, kui tundis, et nõrgematele tehakse liiga ja tõi perevägivalla teema avalikkuse ette.

Kõik nad on äärmiselt arukalt toimetanud põhiseadusega pakutud ruumis. Tänan neid  pühendumise ja südamega tehtud töö eest. Tänan ka nende peresid mõistmise ja toe eest, sest ilma selleta poleks nad saanud olla head presidendid.

Presidendina tahan ennekõike olla tasakaalustaja ja kui vaja, ka lepitaja. Loodetavasti mõistate juba, et teadusvaldkonnast pärit inimesena häälestan oma mõtteid ja meeli ikka teadmiste põhises helistikus.

See ei ole üksnes mu vabadus, vaid ka kohustus.

Mis muud, kui – tarkust Eestile!