Tugeva lobitöö, hea maksulaekumise ja inflatsioonihirmu tõttu on valitsus otsustanud kütuseaktsiisi tõusu edasi lükata.
Kuigi inflatsioonisurvet see tõesti vähendab, on mitmes teises plaanis tegemist ühiskonna jaoks kehva otsusega.
Lõppeval nädalal selgus ehk veidi ootamatult, et 2022. aasta kevadeks kavandatud elektri- ja kütuseaktsiiside tõus jääb ära. Rahandusministri ettepanekul soovitakse aktsiisitõuse vähemalt aasta võrra edasi lükata. Ajendi selleks andis terav tähelepanu elektrihinnale, kuid et ära jääb ka mootorikütuste aktsiisitõus, võib ilmselt kirjutada kütusemüüjate esindusorganisatsiooni aktiivse lobitöö arvele.
Ei saa öelda, et selle otsuse põhjendamiseks argumente ei leia. Esiteks on riigi maksulaekumised olnud varem prognoositust oluliselt paremad ja seeläbi on väiksem ka auk, mida eelarves lappida. Palju optimistlikumaks on muutunud ka rahandusministeeriumi majandusprognoos, mis lubab selleks aastaks 9,5 ja järgmiseks 4 protsenti majanduskasvu. Lisaks väiksemale vajadusele kiiret maksutulu leida soosib aktsiisitõusude edasi lükkamist kiire inflatsioon. Järgnevatel kuudel kipub Eesti inflatsiooninäit ületama 5 protsenti, mida tõukab energiahindade, eriti elektri hinnatõus. Väljavaade on ebaselge ka järgmiseks aastaks, mistõttu ei taha valitsus olla see, kes tarbijahindade kasvu veel omalt poolt tagant kütab.
Isegi kui maksutõusude ära jätmine lähtub õilsast missioonist hoida niigi hea maksulaekumise juures inflatsioon kontrolli all, on sellel plaanil ka olulisi puudujääke. Majanduse kui terviku seisukohalt on neist ehk kõige olulisem see, et tegelikult tulebki maksusid tõsta ajal, kui need hästi laekuvad. Praegu võib sisuliselt ükskõik millist majandusnäitajat vaadates veenduda, et konjunktuur on väga hea. Ent riigi pikaajalistes huvides võib olla täiendava hoo andmise asemel hoopis muusikat veidi vaiksemaks keerata. SEB prognoosi põhjal kasvab majapidamiste tarbimine püsihindades mõõdetuna nii sel kui ka järgmisel aastal enam kui 7 protsenti. Äsja värske majandusprognoosi avaldanud Eesti Pank lubab selleks aastaks lausa 9protsendilist tõusu ja järgmiseks enam kui 5 protsenti kasvu. Kaks aastat tarbimispidu võib inimlikus plaanis olla muidugi lustakas, kuid vähegi kainelt mõeldes ei ole see miski, mis meid riigina jõukamaks teeks.
Lisaks küsimusele makromajanduslikust tasakaalust tuleb tähelepanu pöörata ka maksustamise mõjule tarbijakäitumisele. Samuti sellele, kuidas see haakub riigi võetud kõlavate eesmärkidega keskkonnahoiu vallas. Olukorras, kus me räägime vajadusest tarbida vähem fossiilseid kütuseid, ei ole aktsiisi piiramine just samm õiges suunas. Eelnevaga haakub hästi riigikogu juures tegutseva arenguseire keskuse äsja avaldatud mõttepaber, mis tuletab meelde, et Eesti on ainus Euroopa Liidu riik, kus pole elanike transpordieelistuste suunamiseks kasutusele võetud automaksu. Tervikuna jääb transpordi maksustamine Eestis teiste liikmesriikide keskmisele alla 11 korda. Arvestades, et 2019. aastal moodustas transport 16 protsenti Eesti CO2 heitmest, on probleem suur. Samuti on transpordisektori CO2 heide vastupidi näiteks energeetikasektorile pidevalt kerkinud. Kuigi autod on muutunud uuemaks ja vähem keskkonda reostavaks, on probleem selles, et autosid on aina rohkem ning aina suurem osa igapäevastest liikumistest tehakse just autoga.
Arvestades poliitikute vastumeelsust valijaid uute maksudega šokeerida, on Eestis seni eelistatud autosid maksustada läbi kütuseaktsiisi. 2019. aastal andis kütuseaktsiis 6 protsenti Eesti eelarvetuludest, samas kui ELis piirdus see keskmiselt 3 protsendiga. Vaid aktsiisil põhinev autotranspordi maksustamine on omal moel õiglane, sest enim maksavad need, kes rohkem sõidavad. Samas mitmes teises maksuvaldkonnas me sellist õiglust taga ei aja. Näiteks maksavad kõik palgatöötajad solidaarselt 13 protsenti oma palgast ravikindlustusfondi ja idee sellest, et igaüks ise oma tervishoiukulud kannaks, ühiskonnas erilist kandepinda ei leia. Rõhudes vaid kütuseaktsiisile, võtame rohkem raha maaelanike käest, kelle jaoks on isiklik auto olematu ühistranspordiühenduse tõttu ainus võimalus.
Rohkem solidaarsust aitaks süsteemi tuua auto soetamise või omamise maksustamine. Teistes riikides levinud automaksubaasid on näiteks CO2-heide, auto võimsus või auto hind. Mitmed riigid on loonud seadusandluses võimaluse ka kohalikel omavalitsustel autosid maksustada läbi „ummikumaksu“, mis pärsib ülemäärast autoliiklust tiheasustusega piirkondades. Eesti kontekstis võiks selline maks mõistlik olla küll ilmselt vaid Tallinnas. Oluline küsimus, millele arenguseire keskuse paberis tähelepanu juhitakse, on elektriautode esiletõus. Üldiselt on nende maksustamine Euroopas oluliselt madalam kui sisepõlemismootoriga autode oma, ent tulevikku silmas pidades ei ole see jätkusuutlik. Nimelt ei ole autode ainus negatiivne välismõju CO2-heide, vaid ka asfalditolm, domineerimine linnaruumi üle ja negatiivne mõju inimeste tervisele, sest kondimootorile eelistavad nad autos lösutamist.
Kokkuvõttes on õige aeg hakata arutama, kuidas autosid ja nende keskkonnajalajälge õiglaselt maksustada. Et ainuüksi sõiduautosid imporditakse Eestisse aastas umbes miljardi euro eest, siis ehk aitaks automaks veidi reguleerida ka kuumaks kippuvat temperatuuri majanduses.
Nestor ajab sotsialistlikku möga linnaruumis autode domineerimise kohta. Linnad on ajalooliselt tekkinud kaubateede ristumiskohtadesse ehk linnad ongi liikluse kants. Et tänapäeval on linnad elumaju pungil täis ehitatud, et liiklusele pole enam absoluutselt ruumi, on loogiliselt ajuvaba. Mittetoimiva liiklusega linnade, kus autod peavad läbi elamurajoonide roomama, uuesti normaliseemiseks tuleks pooled majad buldooseriga pikali lükata. Ei saa ikka nii, et Nestor laiutab oma kalli korteriga ülbelt keset ristmikku ja nõuab aknast karjudes teistelt liiklejatelt kasinust. Kui mees juba solidaarsusest pajatab, siis peaksid linnaruumis kõik võrdselt koomale võtma, nii 250-tonniste eramajade kui ka 100-tonniste korterite omanikud. Ei saa nii, et ainult 1,5-tonnise auto… Loe rohkem »
Kokkuvõtte kohta. Kas tõesti analüütik ei märka kuidas just praegu kõrbeb üks plaan kavala maksustamise abil elektrituru keskkonnajalajälge väiksemaks muuta. Need protsessid ei ole enam seniste elukaugete rahandus – poliitiliste meetmetega juhitavad. Pime usk katteta raha lisamise ja maksude süsteemi juurde keevitamise mehhanismi kõikelahendavasse toimesse ei päästa enam uksest ja aknast sisse murdvate päris elu probleemide eest. Tulge alla oma peamajade klaaskuubikute virtuaalreaalsusest ja hakake asjade olemust uuesti märkama.
Kas selleks peab mingit jamspi suust välja ajama, et kanda analüütiku nimetust?
Kõigepealt pühime piima lõua otsast ära ja siis käi jala.😤
Eesti on ainus EL- i riik, kus pole automaksu, selle eest on ühe tööealise inimese kohta kõige rohkem autosid.
Et peaks nagu olema või? Hea ju, kui ei ole
Kahju kui inimene ei suuda laiemat pilti näha, aga edu teilegi!
Pole mingit pilti, rohkem makse ei paranda sinu elukvaliteeti. See peaks nagu ilmselge olema! Otsitakse kuidas saaks veel maksukoormat tõsta, peitudes igasuguste kavalate nimetuste taha. Vaikselt ja pidevalt kontrollivad piire kuhumaani on rahval kannatust, et tänavatele ei tulda. Kahju, kui inimene on pime.
Eestis on automaks kütuseaktsiisi sisse ära peidetud, mis on ka õiglasem, sest maksad reaalse autokasutuse pealt. Kütuse hind tanklas võrreldes meie inimeste madala sissetulekuga on ikka väga kõrge. Automaksuga riikides on see kohati 3x madalam ehk vaikimisi võivad nemad 2-3x rohkem autoga sõita ja keskkonda reostada. Auto aastamaks on motiiv autot maksimaalselt kasutada – iga tühjamakstud päev autoga sõitmata on omanikule kahjulik. Kui kehtestatakse automaks, loobun töölkäimiseks ühistranspordi kasutamisest ja hakkan senise 15 tuhande asemel 30 tuhat aastas sõitma.
Kas see on sotsdemokraat? Kui on, siis ei imesta üldse. Minuarust sotsidel on see nii koguaeg programmis. Soovunelm on, et kõik saaks võrdselt heaolu maitsta, aga kuna raha juurde niisama ju ei teki, siis tuleb makse tõsta ja mõne uue maksugi korra aastas välja mõtlema. Õnneks inimesed neid võimu juurde väga ei vali.
Sõiduauto on ebaratsionaalne ja äärmiselt madala kasuteguriga liiklusvahend. Energiat ehk kütust kulutatakse 10 korda enam, kui ühe inimese liigutamiseks tegelikult vaja läheks (1000 kg auto vs. 100 kg inimene).
Eelistada tuleks erinevate kergliikurite ehk kahe- (või kolme)rattaliste kasutamist ja sobiliku taristu väljaehitamist.
Kas teie olete kommunist? Kuidagi lennukad viisaastaku ideed tulevad. Loodan, et iroonia oli siiski, aga kõik ei pruugi sellest kohe aru saada.
Ei ole kommunist ning kommentaar ei ole mõeldud irooniana. Sisu selles, et planeet ei kannata meie arutut tarbimis- ja saastamispidu välja.
Te olete vist küll maailmas kõige targem inimene, et teate kuidas inimene planeeti mõjutab. Päris julge pakkumine. Minuarust ei tea inimene midagi niipalju looduse protsessidest, et võiks väita see ja too mõjutab niimoodi. Inimkond pole oma organismi toimimist selgeks saanud, veel vähem ta midagi looduse kohta teab. Samas on teil ka natukene õigus, et võibolla isegi mõjutada saab.Kui ikka kõik puud maha raiuda, siis mingi loodustasakaal kindlasti paigast nihkub.
Jälle puud , puud taastuvad aga nafta pumpamine ja muud tegevused maa all vot see on hävitav !
Veel üks tark :))))
Elektriliiklus ilma kohaliku heitgaasi-emissioonita on juba tulekul, roheelektri puhul kaoks ära ka kaugsaaste. Reaalne ja toimiv lahendus on juurutamisel, aga eilased sisepõlemismootoriga auto vaenlased pole veel oma aegunud arusaamu muutnud?
Sots Nestori propaartikli all on ohtlik väidelda autostumise alternatiividest isegi siis, kui sul on õigus ja objektiivsed näitajad viitavad autohullusele. Ennem peaks linnapea vabatahtlikult jalgrattaga ja minister trammiga tööl käima hakkama aga Eestis seda (väljaspool mainekujunduskampaaniaid) ei juhtu. Praegu on jäme ots kindlalt autousksete käes. Toon ühe näite. Kui tahad jalgrattaga vähegi turvaliselt jõuda Jaama oja sillast Tallinna mnt – Niine ristil algava kergliiklusteeni on mõistlik kasutada kõnniteed. Sel ca 600-700m pikkusel lõigul pead ületama 13-15 ristuvat autoteed või sõidurada. Iga ristumiskoha ees valmistu peatuma ja rattalt maha tulema (lisaks jalakäijatega arvestamisele). Autojuhil on samal lõigul kohustus peatuda vaid jalakäijate… Loe rohkem »
Tänan toetamast!
Tõsi see on, et Jaama tänav on ratturile eriti ebameeldiv piirkond – sõidutee on kitsas ja transiitliikluse tõttu üliohtlik, kõnnitee aga lihtsalt kitsas ning liiklusseaduse järgi ka rattasõiduks keelatud (arusaadavalt sõidetakse siiski).
Positiivse poole pealt väärib märkimist peagi valmiv Posti tänav ja Metsa tn remonditud lõik, kus velotamine igati ok, niisamuti Kuuse tn.
Tundub, et linnaplaneerimine liigub aeglaselt üle kivide-kändude, kuid vähemasti õiges suunas.
Tavaline tehnikavõhiku propagandaplära. Inimese kiire liigutamine peab olema turvaline ja mugav, mistõttu on sellised liiklusvahendid ka rasked (autod, rongid, bussid, trammid, lennukid jne). Tühi ühistransport on seetõttu kõige loodust reostavam inimeste transpordiliik üldse. Kergliiklus on ainult liikluse üks piiratud osa – piiratud distantsidel, piiratud ohutustasemel, piiratud aastaajal jne. Liiklus peab jääma mitmekesiseks, et olla parimal viisil optimeeritud. Näiteks kaalub diiselmootoriga linnaliinibuss 12 tonni ja toodab pealinnas ühe inimese liigutamiseks 1km kaugusele (olemasoleval täituvusel) 100gr CO2. Kui sõita 2-kesi väiksemas diiselautos, on CO2 emissioon juba väiksem. Seega ühistransport võib olla vastupidiselt igasugu muinasjuttudele vägagi reostav.
Lisaks jalgratastele toodetakse ka mootoriga kergliiklusvahendeid. Nt 4-taktiline mopeed tarvitab 100 km-le 1,5 – 2 liitrit kütust. Saab kahekesi sõita, pole parkimisprobleeme, võtab liikluses vähe ruumi jne. Pool Aasiat ja Aafrikat sõidab sellistega, kuid meil on nende kasutamine muudetud erinevate nõuete kehtestamisega äärmiselt tülikaks (isegi vene ajal ei nõutud kiivrit).
M. N. käib jalgsi?!
Idiootsus kuubis.