Heikki Mäki: kunagi ei saabu olukorda, kus kõik teenivad üle keskmise palga

Suvine hooajatöö toob tõujõupuuduse teema teravamalt esile, aga see on vaid probleemi praegu nähtav osa, sest hooajatööst mitu korda enam töökäsi vajab Eesti töötlev tööstus ning seda aasta ringi. Probleemi lahendamise asemel hoogustavad kiiresti täituvad välistööjõu kvoodid ning keskmise palga nõue välistööjõuga skeemitamist, mistõttu jääb riik maksutuluta ning töötajad sotsiaalse kaitseta.

Mitmeid aastaid kestnud töötajate puudus annab väga valusalt tunda tööstusettevõtetes, kus vajalike oskustega töötajate puudus ning jäigad välistöö värbamise reeglid hakkavad ettevõtete arengut piirama. Kõige suurema majandussektorina panustavad tööstusettevõtted Eesti SKTsse enam kui 15 protsenti, peaaegu iga viies inimene töötab tööstuses ning riigile olulise sissetulekuallikana annab tööstus üle 70 protsendi kogu kaupade ekspordi kaudu Eestisse tulevast rahast.

On selge, et ainult Eestist me vajalikke töökäsi kokku ei saa ning see tõstatab tugevalt esile välis- ja renditööjõu vajaduse küsimuse. Küsimuse eeskätt selle kohta, kuidas hankida välistööjõudu, kelle töötasu vastaks turul kehtivatele palganormidele ning keda oleks võimalik rakendada tööle kõigi vajalike seaduslike lepingute alusel.

Suurim probleem on siin ettevõtete kohustus maksta välisriigi töötajale vähemalt Eesti keskmist palka, milleks on praegu 1400 eurot. Kusjuures selline tingimus kehtib olukorras, kus tegemist pole mediaanpalgaga ja suurem osa Eestis elavaid inimesi nii kõrget palka ei teeni.

Tööjõu rendi ja värbamise valdkonnas olen näinud läbi aastate, kuidas selline palganõue seab ettevõtted keerulisse olukorda, kus ühelt poolt on turul suur nõudlus näiteks laotöötaja või koristaja ametikohtadele, aga teisalt pole võimalik maksta nendel ametikohtadel töötavatele välistöölistele ligi poole rohkem kui sama tööd tegevale eestimaalastele. Seetõttu otsivad ettevõtted alternatiivseid viise, kuidas vajalik töö ära teha ja sealjuures ka n-ö vee peale jääda – seda eriti ettevõtete puhul, kus 60–80 protsenti kuludest moodustavad palgakulud.

Oleme olukorras, kus välistöötajad tulevad Eestisse taolise palganõude eiramiseks teise Euroopa Liidu riigi töölepinguga (näiteks Poolast) või tavalise turistina, kellel pole ühegi riigi töölepingut. Eestis pakuvad aga teenust paljud vahendajad, kes ei vastuta selle eest, kuhu ja kuidas maksud makstakse või kas need üldse ära makstakse. See võimaldab riigi seatud keskmise palga nõudest mööda hiilida ja tähendab, et kuigi töö tehakse ära Eestis, ei saa riik selle töö tellijatelt peale käibemaksu muid makse nagu sotsiaalmaks või töötuskindlustusmaks.

Skeemitamine tööjõuturul on teada probleem, mis maksu- ja tolliameti hinnangul puudutab igal aastal umbes 15 000 inimest – selle tulemusena kaotab riik maksudena ligi 70 miljonit eurot. Minu enda hinnangute kohaselt on need numbrid veelgi suuremad ehk üle 20 000 inimese ja 100 miljoni euro maksutulu kaotust.

Paraku pole Eesti maksu- ja tolliametil nii palju ressurssi, et asuda uurima, kas teistes riikides registreeritud tööjõuvahendusettevõtted on maksud nendes riikides tasutud, sest turg on killustunud, tööjõu pakkujaid palju ning uurimine ise Eestile kuidagi maksuraha tagasi ei too. Ometigi on 100 miljonit eurot aastas Eesti jaoks märkimisväärne summa, mille laekumine ettevõtetelt võimaldaks vähendada riigi laenukohustust ja annaks raha, et ehitada igal aastal kasvõi 20 uut koolimaja või duubeldada tervishoiuteenustele suunatud eelarvet.

Eestis kehtib võrdse kohtlemise seadus, mille kohaselt tuleb maksta sama tööd tegevatele inimestele sarnast töötasu. Välistööjõu keskmise palga nõude puhul tekib selge vastuolu. Siin ei ole mõtet retoorikal „tõstkem siis kõikide palka”, sest kui kõikide palka võrdselt tõsta, tõuseb ka keskmine palk ja see tõstab omakorda taas välistööjõule määratud palganõudeid – oleme surnud ringis. Ainuüksi matemaatiliselt pole tegemist loogilise tehtega, sest mitte kunagi ei saa kõik inimesed teenida üle keskmise palga.

Mõttemängud, kus tööjõumure lahenduseks pakutakse Eesti töötute tööjõuturule tagasi toomist, pole samuti praktikas rakendatavad. Esiteks ei vasta töötute oskused tööandjate vajadustele ning teiseks pole paljudel töötutel plaaniski tööturule naasta. Seepärast pole meil välistööjõule alternatiivi.

Praegust olukorda leevendaks keskmise palga nõude tingimuste muutmine. Samuti aitaks olukorda parandada ka see, kui Eestis töö tellinud ettevõtetel lasuks vastutus ja kohustus järgida, et inimesed oleksid tööle võetud korrektsete lepingute alusel ja et neile makstaks õiglastel alustel – ka siis, kui tegemist on meil Eestis tööjõudu vahendava ettevõttega. Kui puuduvad korrektsed lepingud, pole lisaks riigi maksutulule ka töötajatel tervisekindlustust, rääkimata pensionist, ning isegi kui õnnetuse korral saavad nad abi erakorralise meditsiini osakonnast, pole neil kompensatsiooni võimalusi.

Keskmise palga nõude muutmisega võiksid laheneda ettevõtete arengu pidurdamiseni kasvanud oskustööjõu puuduse probleemid, kasvaks maksulaekumine, praktikas saaks võimalikuks rakendada töötajate võrdse ja õiglase kohtlemise põhimõtet ning suureneks töötajate kindlus sotsiaalsete garantiide suhtes.