Tänavu märtsist kehtiv nõue varustada nii varem ehitatud kui ka uued kortermajad selge juhisega korterini jõudmiseks peaks muutma päästjate ja kiirabi töö tõhusamaks ning sujuvamaks. See hoiab kokku päästjate aega ja närve, elanike jaoks võib see aga olla elutähtis.
Lihtne, teeme ära, kui peab, aga kuidas me elanikena ise selle peale ei ole tulnud? Selgus ja kiirus on hädaolukorras ju meie endi huvides. Väike tiir päästjatega Haapsalus näitas, et sugugi mitte kõikjal pole asjad korras.
Kui tuletõrjuja peab õige trepikoja leidmiseks tulema pimedal ja vihmasel õhtul, kui nähtavust nagunii pole, mitme trepikojaga maja ees autost mitu korda välja, et minna lugema tillukesi korterinumbreid fonoluku kõrvalt, tekitab see võrreldes olukorraga, kus lihtsalt treppi sõita, juba iseenesest paraja ajakao.
Arvata on, et nähtavamate numbrite paigaldamine on kulu, aga siiski mitte nii suur, kui nende puudumisest tekkida võiv kahju. Kui vahetada välisuks uue vastu, siis viis eurot vajaliku infoga kleepsu eest on ukse hinnaga võrreldes märkamatu, selle puudumine aga lihtsalt mõtlematus või hoolimatus.
Seda enam, et see pole ainuke koht, kuhu väljakutsel aeg kaob. Tõsi, teised asjad ei ole määrustega reguleeritud ning seetõttu ei saa kõike nõuda, aga mõelda võiks ilma käsuta ka.
Korterelamute vahel on ühistud tiheda autostumise tõttu krundi piiridele paigaldanud teetõkiseid. Arusaadav, et need aitavad vältida asjatut läbisõitu hoovidest, kuid tõkised ei kajastu päästjate kaardirakendustes. Võib juhtuda, et nad ei pääse hädaolukorda likvideerima kõige otsemat teed pidi, mida teabesüsteem juhatab.
Omaette takistus on fonolukud. „No küll keegi meid ikka sisse laseb,” nendib päästja. Kuid on ka maju, kuhu pääsemiseks peab korterivaldaja ukse avama või siseneja teadma koodi, ning lihtsalt kellelegi helistada, et lase sisse, pole võimalik. Kui abivajaja kiirabi saabumise ajaks enam teadvusel pole, mis siis?
