Varakevad rõõmustab meid pea üle päeva mõne uue õitsejaga, kui ainult oleme osanud neid aeda istutada! Pean tunnistama, et kõike ei ole ka mina siiani osanud endale aeda tahta, näiteks kevadist valevlille (Bulbocodium). Nüüd õnnestus mul ühes aias näha saada selle imeilusat roosakaslillat (või lillakasroosat?) puhmikut ja loomulikult alustan sügisel selle väikese ime otsinguid. Tegemist on sibullillega, hariliku sügislille sugulasega, isegi nende õied on veidi sarnased, aga tõesti – ainult veidi. Kui sügislille õis on selline teada-tuntud kena karika kujuga, siis kevadise valevlille lillad õied on hoopis põnevamalt harali ja kräsus, nagu liblikaparv oleks tema madalatele õievartele maandunud.
Veel üks ülivarane lill, mida minu aias veel ei ole, on kolmeemakane merendera (Merendera trigyna). Ka tema sarnaneb veidi sügislilledele, kuid ehk rohkem siiski valevlillele. Sugulaste asi. See roosa või valge iludus igatahes on sutsu nõudlikum ja tema tahab sellist kasvukohta, kus oleks palju päikest ja suviti võimalikult kuiv. Ka tema on nimelt üks neist sibullilledest, kes suvisel puhkeperioodil märga mulda ei talu. Seega, kui talle veidi hästi laagerdunud komposti alla anda, võiks ta klassikalises kiviktaimlas kenasti hakkama saada. Igatahes mina kavatsen seda proovida.
Ma polegi veel rääkinud varaste kevadlillede klassikasse kuuluvast mustast lumeroosist (Helleborus niger)! See on krookuste ja lumikellukeste kõrval arvatavasti kolmas meie mail tuntuim varane kevadlill. Tema nimi on selles mõttes küll eksitav, et must lumeroos ei pruugi üldse olla musta värvi õiega (kuigi nende mustjaspunane vorm on üks levinuimaid). On olemas nii rohekasvalkjate, valgete, erinevas tonaalsuses roosade ja punaste õitega musti lumeroose ja neist isegi täidisõielisi sorte. Oma nime on must lumeroos saanud hoopis oma musta värvi juurte järgi, mida vanasti olevat rahvameditsiinis kasutatud kõhuusside tõrjeks ja kariloomadelt needuse mahavõtmiseks. Siiski on tegemist mürgise taime kõige mürgisemate osadega ja seepärast püüdkem oma kõhuusside ja võimalike needustega kuidagi teistmoodi hakkama saada.
Must lumeroos valmistab oma õiepungad ette juba talve hakul, et siis kevade esimeste märkide juures ruttu õitsemisega alustada.
Peale musta lumeroosi on meie aedades üsna levinud ka Kaukaasia lumeroos (Helleborus orientalis) ja purpur-lumeroos (Helleborus purpurascens), kelle õied on väljanägemiselt mustale lumeroosile väga sarnased. Nad on aga mustast lumeroosist hilisema puhkemisega, nagu ka vinav lumeroos (Helleborus foetidus) – aga tolle viimase välimusest ei oskaks teadmatu inimene lumeroosi aimatagi. Nii erinev on tema õisik ja õied teistest levinumatest lumeroosidest. Ülejäänud lumeroosidest hoopis väiksemad valkjasrohelised õied on tal koondunud tihedatesse kõrgetesse õisikutesse lehistunud vartel. Ka kasvult on ta teistest lumeroosidest kõvasti kõrgem, meeldivates tingimustes isegi kuni 80 cm.
Meeldivad tingimused kõigi lumerooside jaoks on rammus parasniiske aiamuld ja poolvarjuline (mitte liiga sügav vari!) kasvukoht. Hästi niiskust hoidva pinnase või regulaarse kastmise korral sobib neile ka päikeseline paik. Lumeroos on ka pikaealine: kui talle mõne aja tagant väetist või komposti anda, siis võib puhmas sama koha peal kasvada aastaid ja isegi aastakümneid.
Mul on lumerooside osas veel kõvasti arenemisruumi. Nimelt on neid mul siiamaani ainult üks, ja see on ka krants. Lumeroosid pidid omavahel üsna edukalt tolmlema, ja nii ma ühelt aianduslikult sõbralt isetekkelise seemiku saingi. Kelle või mille ristand ta on, taevas seda teab, igatahes on ta valge, õiepõhja lähedalt punaste täppidega, ühesõnaga – ilus! Ma kahtlustan, et pigem on ta Kaukaasia lumerooside hulgast pärit, sest minu aias varaseimate õitsejate hulka ta ei kuulu. Pole ta ju veel praegugi, aprilli keskpaigas, õitsema hakanud. Nii et ma pean kindlasti sellele teemale tähelepanu pöörama ja endale vähemalt mõne musta lumeroosi ka hankima.
Üks oluline puudujääk on mu aias kevadlillede seas veel – mul pole kõige tavalisemat harilikku märtsikellukest (Leucojum vernum), ja seda ei oska ma küll millegagi seletada. Ometi on seegi ju klassika. Veidi hilisem küll kui lumikelluke, aga siiski varajane. Pealegi sobib märtsikelluke kasvama ka neisse kohtadesse, kus lumikellukesele nii väga ei meeldigi: märtsikelluke nimelt lepib kuivema ja kergema pinnasega.
Ka Vullrohi e. scopolia on väga tore varakevadine õitseja.