Sain nulgudega lähemalt tuttavaks alles maale kolides. Nimelt tervitasid mind siin pea esimese asjana kaks keset õue laiuvat hiiglast: üks halli karva, teine pigem roheline. Hall tihedam ja uhkem, roheline hõredam ja lohmakam nagu metsapuu. Mõlemal kõrgust vast veidi üle kahekümne meetri.
Esmapilgul paistsid nad nagu kuused, aga kui neid lähemalt vaatama läksin, okkaid katsusin, tüve silitasin, siis oli selge, et kuused need küll pole. Kõiketeadva interneti ja taimekäsiraamatute abiga õnnestus mul nad määrata nulgudeks, aga mis liiki nulgudeks? Pealegi oli kumbki erinev.
Kui mulle järgmisel suvel sattus külla ühe taimeaia perenaine, profiaednik, siis tema määras mõlemad kaljukindlalt halliks nuluks. Õigemini halli nulu seemikuteks. Mis siis, et nad olid nõnda erinevad. Aga liigisisene varieeruvus pidi olema hallil nulul täitsa tavaline nähe, emapuu omadused ei pruugi seemikutel ühtviisi avalduda. Nii ongi minu kaks hiiglast sellised halli nulu krantsikesed, aga sellegipoolest suured ja võimsad puud, mille varjulisemale küljele tegin oma seni ainsa varjupeenra päikesekartlike püsikute jaoks.
