Jüri Lavrentjev: uuringud ei kinnita tuulikute mõju tervisele

Tuuleenergia on üks kiiremini arenevaid taastuvenergia liike kogu maailmas, samas on tuulenergiat tootvate elektrituulikute püstitamine kohanud ka palju vastuseisu.

Vastuseis on põhjustatud paljudest asjaoludest, kuid peamiselt on see seotud tuulikute tekitatava müraga. On üldiselt teada, et üleliigne müratase on inimest häiriv, põhjustab näiteks stressi ja unehäireid ning liiga tugevat müra seostatakse ka veresoonkonna- ja südamehaigustega. Tuulikud on pika arendustöö käigus muutunud siiski tehniliselt nii heaks, et nende müra, eriti kui nad asuvad inimeste elamutest pisutki kaugemal, summutab juba puude kohin või mere mühin. Kusjuures tuleb tähele panna, et tuule tugevnedes ja tuulikute müra suurenedes tugevneb vastavalt ka neid summutav müra. Samas peab möönma, et tuulikute müra võib olla häirivam kui looduslik müra või ka näiteks liiklusmüra, sest tuulikute müra on tihti ajas perioodiliselt muutuv – selle nähtuse nimi on amplituudmodulatsioon.

Autoriteetseima terviseorganisatsiooni, Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) kinnitusel on elektrituulikute müra küll inimesi häiriv, tekitades stressi, ent seosed unehäiretega on kaudsemad ja seda kinnitavad andmed piiratud. WHO andmetel puuduvad peale stressi ja unehäirete teaduslikud tõendid elektrituulikute müra muude tervisemõjude kohta.

On ammu teada, et lisaks kuuldavale mürale tekitavad tuulikud ka inimkõrvale kuuldamatut madalsageduslikku infraheli sageduspiirkonnas alla 20 Hz. Ka TTÜ akustikalabor on seda elektrituulikute müra mõõtmisel korduvalt tõestanud. Lisaks kuuldava müra probleemile on viimasel ajal avalik arutelu keskendunud tihti just tuulikute tekitatavale infrahelile. Põhjuseks tuuakse see, et paljudes riikides on tuulikute läheduses elavad inimesed kurtnud üldisi tervisehäireid nagu peavalu, pearinglust, iiveldust, väsimust, kõrvakohinat ja südame-veresoonkonna vaevuseid ning on need sümptomid intuitiivselt seostanud elektrituulikutega, muu hulgas ka nende tekitatud infraheliga.

Väljaõppinud akustikuna julgen kinnitada, et kuigi infraheli mõju inimesele on uuritud juba mitu aastakümmet, ei ole leitud tõestatud seost infraheli ja inimese füüsiliste või psüühiliste vaevuste vahel. Teoreetiliselt on käsitletud küll võimalust, et inimese teatud organid on infrahelile rohkem tundlikud ja probleemid võivad tekkida, kui infraheli on sama sagedusega kui siseorganite omavõnkesagedused ning põhjustavad viimaste resonantsi. Näiteks on arvestuslikult südamel oma võnkesagedus umbes 3 Hz, ajul umbes 10 Hz, kopsudel 4-8 Hz, jne. Tuleb rõhutada, et need suurused on hinnangulised ja põhjalikke mõõtmisi pole teaduskirjanduses kajastatud. Rõhutama peab ka seda, et sellised häired võiksid tekkida ainult väga kõrgete infraheli tasemete korral ja mis puutub tuulikutesse, siis kindlasti pole need võimelised sellise kõrge tasemega infraheli tekitama. On väidetud, et ka inimkõrvas asuv tasakaaluorgan on infrahelile keskmisest tundlikum, aga jällegi – selle kohta pole teaduslikult tõestatud uuringut. Tuulikute infraheli võimaliku mõju kohta inimestele on tehtud mitmeid uuringuid, aga nendes pole leitud põhjuslikku seost infraheli ja tuulikute ümbruses registreeritud tervisekaebuste vahel.

Üks hiljutisi suuremahulisi uuringuid tuulikute infrahelist ja selle mõjust inimestele nägi ilmavalgust 2020 Soomes sealse valitsuse tellimusel. Uurimus viidi läbi mitme uurimisasutuse ja ülikooli koostöös augustist 2018 kuni maini 2020. Valiti välja neli tuuleparki, mis asusid hõreda asustusega piirkondades, et vältida muude müraallikate mõju. Uurimus sisaldas kuuldava müra ja infraheli mõõtmist nii siseruumides kui ka ruumidest väljas ning mõõtmised toimusid pidevalt mitme kuu jooksul. Üks järeldustest oli, et nii mõõdetud kuuldav müra kui ka infraheli olid sarnased tüüpilisele linnakeskkonnale. Viidi läbi ka laborikatsed, kus nii sümptomitega kui ka kaebusteta inimestele mängiti kõlaritest tuulikute eelnevalt salvestatud müra, nii kuuldavat heli kui ka infraheli. Inimeste närvisüsteem ei reageerinud infrahelile ei sümptomaatiliste ega ka asümptomaatiliste inimeste grupis. Peamiselt reageerisid inimesed heli tugevusele ja amplituudmodulatsioonile. Uuringu kokkuvõte oli, et infraheliga ei saa põhjendada tervisekaebusi, mida seostatakse elektrituulikutega.

Kui analüüsida infraheli levikut ja võimalikku mõju, siis oma madalsagedusliku olemuse tõttu liigub infraheli mööda kõikidest füüsilistest takistustest ja sumbub vähe. Seetõttu levib infraheli palju kaugemale kui kuuldav heli. Kui see oleks tervisehädade allikaks, siis peaks need olema levinud ka tuulikutest kaugemal. Tegelikult on õhu kaudu heli tungimine inimorganismi raskendatud, sest nende kahe keskkonna akustilised takistused on väga erinevad.

Teine olukord on madalsagedusliku vibratsiooniga, mis levib tuulikult posti kaudu alla maapinda ja sealt edasi. Mõõtmistega on küll tõestatud, et selle vibratsiooni amplituud pole inimese tervist ohustav, aga jõudes elamuteni, võib see teatud ebasoodsatel tingimustel tekitada seinte, mööbli jms resonantsi, mis mõjutab seal viibivaid inimesi. Läbi füüsilise kontakti on madalsageduslikul vibratsioonil kindlasti lihtsam tee ka inimese organismi. Siiski on siin tundmatuid mõjutegureid palju: kaugus tuulikutest, maapinna geoloogia, elamu konstruktsioon, konstruktsiooniosade resonantsisagedused, vibratsiooniamplituud, erinevate inimeste tundlikkus jms. Kõiki neid arvesse võtta on üsna keeruline ja potentsiaalsed probleemid võivad tekkida ainult halbade asjaolude kokkusattumisel. Ehk teisiti öeldes, tuulikute madalsagedusliku vibratsiooni levik vajaks veel täiendavat uurimist.

Sama potentsiaalne probleem on seotud ka tuulikute merre paigutamisel. On avaldatud kartust, et tuuliku postist lähtuv vibratsioon võib mõjutada veeloomi ja kalu, kes on teatavasti helide suhtes oluliselt tundlikumad kui inimene, ning veest liigub vibratsioon elavasse organismi paremini kui läbi õhu. Ka see probleem vajaks edasist uurimist.