Andrus Karnau: hundid kohut ei käi

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Andrus Karnau. Foto: Arvo Tarmula
Andrus Karnau. Foto: Arvo Tarmula

Hundid ei käi kohut, kohut käivad inimesed. Lihtne on jutustada lugu, vastandades hunte ja hundiuurijaid lambakasvatajatele ja jahimeestele. Justkui ühed oleks ühel ja teised teisel pool. Aga nad pole, vähemasti mitte MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebuses keskkonnaameti vastu.

Kui hunt aknast sisse vaatab, tähendab see surmasõnumit, kui hunt teekäijale vastu tuleb, siis hoopis õnne ja eesmärkide täitumist. Rahvauskumusi huntidega seoses on teisigi, nagu seegi, et ega hunt tohi öelda, ikka susi ja võsavillem. Tõestatud hundirünnak inimese vastu pärineb umbes 150 aasta tagusest ajast. Umbes samast ajast, kui 19. sajandil põllupidamine plahvatuslikult kasvas ja talurahvas hakkas karja pidama, pärineb geenimälus ka teine teadmine. Nimelt see, et hundid võivad viia inimese viimse maise vara.

Nii et hunt on inimese vaenlane isegi siis, kui enamikul eestlastel enam karja pole. Aga hirm on ikka. Nagu ka jahikirg.

MTÜ Eesti Suurkiskjad juhi Eleri Lopp-Valdma kaebus keskkonnaameti vastu põhineb lihtsal arvutusel. Eesti võsavillemite asurkond on umbes 220 looma. Sel talvel lubas keskkonnaamet küttida 140 hunti, seega peaks alles jääma 80. Kevadel tulevad kutsikad peale, aga Eesti suurkiskjate ohjamise tegevuskava ütleb, et riigis võiks huntide asurkond olla 150–250 isendit. Nii et kes matemaatikatehte ära tegi, see saab aru, et arvud ei lähe kokku.

Vaidlus ei käi jahimeeste ega lambapidajate vahel, sest hundilaskmisload annab keskkonnaamet. Viimane teostab riiklikku poliitikat, mis peaks kujunema pikaajaliste plaanide järgi. Inimene on võimeline maha võtma kõik metsad ja tapma kõik loomad, aga millegipärast on pikaajaliselt kokku lepitud teisiti, et hoida loodusrikkusi.

Et aru saada sute närusest olukorrast, piisab vaid ühest faktist: hundi keskmine eluiga metsas on alla kahe aasta. Täiskasvanuks saab metsakutsu kolmeselt. Kõige hullem on karjajuhtide küttimine, mille tagajärjel kari laguneb. Juhita ja toiduta jäänud loomad – sest hundid kütivad metsas karjana – hulguvad külades, otsides ketikoeri ja murdes kariloomi, sest neid saab lihtsalt kätte. Lamba- ja koeramurdmislugusid lugedes nõuavad jahimehed, et hunte tuleb veel rohkem küttida. Ring ongi sulgunud.

Omaette küsimus on, et kust keskkonnaamet võttis arvu 140. Ilmselt küttide soovide järgi, sest valijatele meeldimine on praegu tähtsam kui mistahes pikaajaline poliitika. Kohtud pole Eestis veel politiseerunud ja leidub kohtunikke, kes julgevad jahimeestele mitte meeldida.

Kui suurkiskjate ohjamise tegevuskava näeb ette, et Eestis võib elada kuni 250 võsavillemit, siis ei tohiks sel talvel lasta ühtki looma. Välja arvatud üksikud nuhtlusisendid, kes karjast kõrvale jäänuna on hakanud koduloomi kimbutama.

On arusaamatu, miks keskkonnaamet ei hooli pikaajalisest poliitikast, mis peaks tagama loodusväärtuste säilimise. Loodetavasti olid 140 hundilaskmisluba üksik eksimus. Üleküttimisega ja hundikarjade juhtloomade hukkamisega teevad jahimehed loodusele, aga ka lamba- ja veisepidajatele rohkem kahju kui kasu.

Kolumn on ilmunud Postimehes.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
8 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Kommentaar ei käi selle artikli kohta, aga lugeda
3 aastat tagasi

“Kusagil teemas tuli jutuks Andrus Karnau ja veidi üldisemalt meie ajakirjandus. Karnau sattus olema hea näide sellest, milliseks meie ajakirjandus on muutunud ja moondunud. Seepärast temast… aga mitte ainult. Jutt on ka üldisemas plaanis meie ajakirjandusest. Ja ajakirjanikust kui sellisest. Karnau on vaid hea näide, ei enamat. Karnau kui saatejuht on ennast ammu ammendanud. Tema viga on see, et ta mängib seda oma mängu väga ühekülgselt ja see on tema kui tõsiselt võetava ajakirjaniku lõpp. Ta on teinud väga valesti, kui on endale valinud oma poliitilise poole ja selged eelistused. Ning et ta igas oma saates seda oma eelistust ka… Loe rohkem »

Mari
3 aastat tagasi

Väide nagu oleks 140 isendi küttimise luba ajendatud eelseisvatest kohalikest valimistest on absurdselt meelevaldne. Keskkonna amet ei ole poliitiline, seal ei tööta poliitikud vaid oma ala spetsialistid. Mis tahes valimised nende heaolu ei mõjuta mitte kuidagi. Lopp-Valdmaa ei ole spetsialist vaid loodusgiid ja entusiast. Ma kahtlen ka selle isendi altruismis. Lopp-Valdmaa on seotud loodusturismi ettevõttega mis pakub hundi vaatlust kui atraktsiooni. Muide veel aasta tagasi pakkus ka võimalust oma klientidel lendoravaid vaatlema minna. Tegu siis esimese kaitsekategooria liigiga kelle elupaika avaldada ei ole lubatud. Lopp-Valdmaa vedas sinna turiste.
Artikkel on kohutav lati alt läbiminek.

roheline äri
3 aastat tagasi
Reply to  Mari

Enamus “looduskaitset” on meil ametnike isiklik huvi. Kes säilitab onupoja aia taga metsa, kes sõbrale loodusvaatlusteks oravaid ja hunte.

Arvos
3 aastat tagasi

Asjalik ja põhjendatud jutt.

jamps
3 aastat tagasi

muhhahhaa, meil on viimastel aastatel absoluutse tõe jüngrid , kes vihkavad ise valeuudiseid , samas produtseerivad neid ise igal sammul lausa gradus gravis astmes. Tavainimestele jutlustatakse elukestvast õppest, ometi ajakirjanikud teevad täiesti taandarengut … majandusest natuke teadvad muutuvad lausa bioloogideks või kitsarinnaliseks rohepöörajateks.
mis teha .. moodsad ajad ja vabadused ,,,,

Vahi nalja
3 aastat tagasi

Teeme siis utreeritult ja ülekantult puust ja punaseks. Väidame, et Karnau on hull ja ühiskonnale ohtlik ning süvaanalüüsi ja ekspertiisi ei ole vaja. Ühiskonna heaolu nimel pannakse ta kohtu poolt esialgse õiguskaitse raames kinnisesse asutusse. Kuivõrd menetlus võtab aega pool aastat siis on tema vabadus piiratud ühe isiku mõttevälgatuse alusel. Pärast menetlust tuleb välja, et esialgne väide oli lihtsal subjektiivne põhistamata arvamus ning Karnau vabastatakse. Samas ei kohtuniku ega arvamuse avaldajaga midagi ei juhtu ning ühiskonnale nätaka ärapanemine ongi demokraatia viljad. Kokkuvõtlikult inimliku lolluse vohamine ühiskonnas on hukutav ja ka meedia võiks selle kultiveerimise lõpetada (loe võtta aluseks teaduspõhisuse, aga… Loe rohkem »

2. kodanik
3 aastat tagasi

Esimesed märgid inimesest meie aladel on pärit kiviajast. Ajakirjandus jõudis meile vist 17. sajandil. Küll võis ikka esivanemate elu raske olla, kui veel ajakirjanikku polnud jahipidamist õpetamas. Nüüd on kõik lihtne. Kui vanasti arvati, et hunt taluõues on märk nende liiga suurest arvukusest, siis nüüd saame ajalehest teada tõe – valimised on hoopis lähedal.

Kriimsilm
3 aastat tagasi

Kui hunt on võsavillem siis gei on pederast. Muust pikast jutust küll paraku suurt aru ei saanud…