Tuul Sepp: linn – elupaik või ökoloogiline lõks?

Linn on bioloogide jaoks vastuoluline teema. Valdavalt nähakse linnastumist kui midagi kurja, mis võtab looduslikelt elupaikadelt ruumi ära, hävitab loodusmaastikku, tekitab loomadel suurt stressi ning vähendab taimede liigirikkust. Ka tavakasutuses vastandame me tihtipeale linna ja loodust, küsides näiteks nädalavahetust plaanides: kas lähme linna või loodusesse?

Tänapäeva inimene sai alguse Aafrikast, seega on inimesele sobiv elupaik soe, kuiv, ressursirohke, ideealvariandis veel ka kaitstud kiskjate eest ning väheste parasiitide-haigustekitajatega.

Meie liik on aga äärmiselt kohanemisvõimeline, seetõttu oli ta võimeline rändama üle kogu maailma. Tal oli ikka oma ökonišš, just talle sobiv keskkond. Kuidas ta siis kõikjal maailmas hakkama sai? Läbi erinevate kliimavööndite liikudes tõi ta Aafrika endaga kaasa.

Inimene on ise võimeline keskkonda endale sobivaks kujundama. Liiga külm? Ehitame maja. Liiga märg? Rajame kraavid. Kesine toiduvalik? Ehitame globaalsed tarneahelad ja kaubanduskeskused.

Sellist elupaiga endale sobivaks ümber kujundamist nimetatakse nišiloomeks. Nišiloomet teevat nii tammi rajavad koprad kui ka pesa ehitavad termiidid. Paljud elusolendid on võimelised ise muutma keskkonda selliseks, et neil oleks seal hea olla.

Inimene aga on nišiloome maailmameister. Me oleme peaaegu kogu maismaa muutnud enda ökonišiks, elupaigaks, kus on just meie liigi vajadusi rahuldavad keskkonnatingimused. Linnad on inimese nišiloome meistriklass. Linnastumine muudab erinevad paigad üle kogu maailma sarnaseks. Sa tead nii Tartus kui ka USA suurlinnas Phoenixis elades, et poes ja restoranis saab süüa, tänavaservades ja parkides jalutada, kontoris töötada ning pangaautomaadist raha välja võtta. Phoenix ja Tartu on teineteisega keskkonnatingimuste poolest palju sarnasemad kui Eesti sood ja metsad kõrbega.

Linn rahuldab meie ootused elupaigale paljude tunnuste poolest. Siin oleme kaitstud kiskjate eest. Siin pole palju parasiite. Ressursid on hästi kättesaadavad, jagub seltsi ja meelelahutust. On soe ja kuiv ning kärbsed ei hammusta.

Sel mündil on aga ka teine külg. Paljud linnade ühised tunnused on meile ebasoodsad. Linnade õhureostus põhjustab hingamisteede haigusi. Valgusreostus halvendab meie unekvaliteeti. Mürareostus tõstab meie stressitaset.

Miks me oleme ehitanud endale nii mitmes mõttes ebasobiva elupaiga?

Evolutsioon on kujundanud meis küll võime olla supernišiloojad, kuid evolutsiooni võimed on piiratud. Kõige rohkem piirab evolutsiooni võimet meid tänapäevasesse keskkonda täiuslikult sobivaks kujundada aeg – evolutsioonilised muutused toimuvad üle paljude põlvkondade ja väga aeglaselt. Nii oleme me kogu aeg natuke ajast maas. Me oleme alakohastunud.

Me oskame vältida ohtusid, mis mõjutasid meie esivanemate ellujäämist, kuid mitte neid, mis on evolutsiooniliselt uudsed, välja kujunenud vaid viimaste inimpõlvede jooksul.

Vaatame korra mõnd evolutsiooniliselt vana ja mõnd evolutsiooniliselt uudset ohtu. Kui näiteks Tallinnas hulkusid kevadel karud, käivitasid politsei ja päästeamet suuroperatsiooni nende leidmiseks. Õhureostuse kõrge tase Tallinnas on aga igav keskkonnateave, kuigi on teada, et see tapab umbes 300 tallinlast aastas.

Veel üks näide. Kui Tartus jäetakse mõnel platsil rohi niitmata, helistavad murelikud linnaelanikud linnavalitsusse ja küsivad: „Aga puugid?” Kui aga muruplatse niidetakse, ei helista keegi, et küsida: „Aga müra- ja õhureostus?”

On õige, et me peame kartma kiskjaid ja parasiite. Väga hea, et meil on neid linnades vähe. Selle kõrval on aga tänapäeva maailma uute ohtude ignoreerimine puhas, ent evolutsiooniliselt paratamatu rumalus.

Kohastumuste ajalise nihke tõttu ei saa me praegu enda nišši luues – linnu ehitades – päriselt usaldada oma sisetunnet selles küsimuses, mis on meile hea. Nii olemegi linnu rajades lasknud asjadel käest ära minna.

Te olete seda ilmselt kõik tundnud. Linnastress.

Linnastressi olemasolust saab ehk kõige paremini aru, kui minna nädalavahetusel linnast välja ja tajuda justkui veskikivi tõusmist turjalt. Värske õhk. Vaikus. Rohelus. Linnulaul ja ritsikate sirin. Põnevad kohtumised taime- ja loomariigi esindajatega. Marjad ja seened. Puhas õhk ja matkarajad. Need elemendid, mida me linnast välja minnes otsime, on kirjeldatavad mõistega „looduse hüved”. Koledam mõiste, mida ka tihti kasutatakse, on „ökosüsteemi teenused”.

Phoenixis oli mu kodust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel hiiglaslik kõrbepark, läbimõõduga 10 km. Sealsed matkarajad looklesid kaljurahnude ja puudekõrguste saguaarokaktuste vahel. Seal jooksid ringi koiotid ja lendasid koolibrid, kohata võis lõgismadu ja jooksurkägu.

Me matkasime seal igal nädalavahetusel. Miks see park polnud „linna” täis ehitatud? Ainult sel lihtsal põhjusel, et see oli väga järsk ja mägine – sinna ei saanudki ehitada. Maastik kaitses seda kõrbejupikest keset suurlinna linnastumise eest ja looduse hüved said seal säilida.

Miks meil ei ole tekkinud kohastumust nišiloomes looduse hüvesid arvesse võtta? Ökosüsteemi teenused olid meie esivanematele nende loomulikus keskkonnas alati kättesaadavad, nii et meil ei ole kujunenud võimet neist oma nišši luues puudust tunda ja neid enda elupaigas tekitada.

Kas looduse hüved võiksid olla kättesaadavad ka linnas? Ma ei näe tegelikult sellele mingeid takistusi. Linn, mis toetab elurikkust, mis sarnaneb looduslikule elukeskkonnale, mis vähendab meie stressitaset ja parandab meie tervist, on täiesti võimalik.

Lahendused on juba praegu olemas. Näiteks valgusreostust aitaksid vähendada liikumisanduritega tänavavalgustid. Õhureostuse vähendamiseks saaks linnades vähendada autode hulka tänavatel, suurendada puude arvu, vähem saaks kasutada bensiinimootoriga muruniidukeid ja lehepuhureid. Nende meetmete lisakasu on ka mürareostuse vähenemine.

Elurikkuse toob linna tagasi mitmekesise taimestikuga rohealade loomine. Linnaaedades saaks suurendada kohalike taimeliikide osakaalu, et toetada putukate liigirikkust. Linnulaul, ritsikasirin, viljapuid tolmeldavad mesilased ja liblikad saaksid sel moel loomulikuks osaks linnaruumist.

Oluline on, et linnaelanikud saaksid aru, et seda kõike on vaja ka meie endi heaolu, mitte ainult putukate ja taimede jaoks.

Meid hoiab sellise linna kujundamisel tagasi meie alakohastumus. Mürareostus, õhureostus, valgusreostus ja looduslike liikide vähesus on evolutsiooniliselt nii uudsed keskkonnatingimused, et isegi kui need mõjutavad meie tervist väga negatiivselt, pole me võimelised neid ohte vältima. Me tekitama ise endale elupaiga, mis on meile kahjulik, sest looduslik valik pole veel jõudnud kujundada meis võimet sellist keskkonda vältida.

Bioloogid nimetavad sellist olukorda ökoloogiliseks lõksuks.

Ökoloogiline lõks on olukord, kus liiki meelitab talle ebasobiv elupaik. Sellist elupaika on teaduskirjanduses nimetatud ka „meelitavaks mülkaks”. Kui loom eelistab mülgast parema kvaliteediga elupaigale, viib see sageli tema hukuni või sigimisedukuse järsu languseni.

Enamik siiani kirjeldatud „meelitavaid mülkaid” on seotud inimtegevusega. Nii võib ökoloogiliseks lõksuks olla näiteks põld, kuhu nurmkana rajab avarast ruumist vaimustudes pesa, millest traktor üle sõidab. Ökoloogiliseks lõksuks võib olla ka kalalaev, mille järel lendavad merelinnud söövad kõhu väheväärtuslikke jäätmeid täis, kuid mille tulemusena nende pojad hukkuvad alatoitumuses.

Linnu rajades oleme taga ajanud ressursirohkust, turvalisust ning mugavust, kuid, oskamata karta meile evolutsiooniliselt uudseid ohtusid, oleme ehitanud endale ökoloogilise lõksu.

Kui me ise ei oska tajuda seda, milline on meie jaoks hea elukeskkond, siis peame me selleks kasutama mingeid indikaatoreid, vihjeid. Kust me teame, milline on hea elukeskkond? Vastus on tegelikult lihtne. Keskkond, kus tahavad elada paljud liigid, on elamiseks hea keskkond. Väga hea vihje meile sobiva elukeskkonna kohta on liigirikkus. Linnakeskkond, mis soosib taimede, putukate, lindude liigirikkust ja heaolu, on ka inimesele sobiv elukeskkond.

Oma Arizona-teadusprojekti tulemusena leidsin, et linnud saavad linnas elamisest sama kasu mis inimesed – nad on linnas paremini kaitstud kiskjate ja parasiitide eest ning saavad lihtsamini toidu kätte. Samas mõjutavad mitmed linnakeskkonna omadused nende tervist negatiivselt. Analoogia inimloomaga on ilmselge, seega sobib näiteks lindude heaolu ja liigirikkus indikaatoriks selle kohta, kas linn on inimesele hea elukeskkond.

Meie linnadesse võib mahtuda päris palju liigirikkust, mitmekesiseid elupaiku ja looduse pakutavaid hüvesid. Me oleme nišiloome maailmameistrid, kõige õppimisvõimelisem loomaliik. Aeg on ka enda ökoloogilist nišši rajades õppida ehitama elupaika, mitte ökoloogilist lõksu.

Artikkel põhineb TEDx Tallinn 2020 kõnel.