Põldube on puhas rõõm nii kasvatada kui ka süüa, kahe erandiga: neid on natuke tüütu kaunadest välja puhastada ja need ei tohiks minu meelest olla kuivatatud. See viimane on küll ilmselt väga maitseasi, ja pealegi on ubade kuivatamine nende säilitamiseks traditsiooniline ning lollikindel viis. Lihtsalt – isegi pärast korralikku leotamist ei ole nende maitse enam iialgi see mis kuivatamata ubadel. Sellepärast eelistan mina oma põldube säilitada sügavkülmikus.
Põldubade suur voorus peale kõigi neis leiduvate toitainete ja mineraalide on muidugi see, et neid on lihtne kasvatada. Nad on üsna vähenõudlikud ega nõua aiapidajalt mingeid erilisi trikke või pühendunud hoolitsust. Vanasti külvati ube põllule kartulivagude vahele ja seal need rõõmsasti siis kasvasid. Olen aga kuulnud mõtlemapanevaid lugusid tänapäeva aiapidajatelt, kelle väitel polevat nende saagikus kartuli vahel suurem asi. Ma ise niimoodi võrdlevalt neid kasvatanud ei ole.
