5

Mia ja Heino Topp – 70 aastat koos ilma ühegi riiuta

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Mia ja Heino Topp. Foto: Eduard Laur
Mia ja Heino Topp. Foto: Eduard Laur

Õpetajatest abielupaar Mia ja Heino Topp tähistasid sel nädalal Haapsalus 70. pulma-aastapäeva.

Tegelikult on 93aastase Mia ja 96aastase Heino Topi tutvus veel pikem – enne abiellumist olid nad kuus aastat kurameerinud, aga teadsid teineteist veelgi varem, peaaegu eluaeg.

„Sellest peale, kui ma veel koolitüdruk olin. Me olime ju ühe kooli lapsed,” ütleb Mia. Heino lõpetas Haapsalu gümnaasiumi 1943. aastal, Saksa okupatsiooni ajal, ja läks sõjaväkke – lennuväe abiteenistusse. Mia lõpetas kooli kolm aastat hiljem – 1946. Veel kolm aastat hiljem ,1950. aasta 29. juulil registreeris paar abielu Haapsalus Kooli 5 – toona asus seal perekonnaseisuosakond, praegu on Iloni Imedemaa. Mia oli abielludes 23- ja Heino 26aastane. Laulatus Jaani kirikus tuli pool aastat hiljem – see ühendati töö asjus Tallinnas-käiguga. Aeg oli selline, et laulatuse peale hästi ei vaadatud. Laulatamata jätmise peale ei vaadanud jälle hästi pruudi vanemad, nii et tehtud see sai.

70 aastat hiljem säravad paari silmad, nagu oleks nad ikka veel paarikümneaastased. Kohvilaud on kaetud. Mial on tsaariaegne tass, üle saja aasta vana. Mia vanaema kinkis selle Mia isale, kui see oli viiene – 1908. aastal. „Kui on mõni pidulikum asi, siis võtan ta välja,” ütleb Mia. 70 aastat kooselu on piisavalt pidulik. Tähtsast päevast endast on meeles vaid pudemed, sest – mis on üks päev 70 aasta kõrval? Ei midagi.

„Suurest trepist tuli üles minna. Teisele korrusele. Mida seal räägiti, sellest ei ole mul sõnagi meeles,” ütleb Mia.

Mis tunne oli? „Ei oska öelda, et oleks mingit erilist tunnet olnud,” ütleb Mia. „Noore inimese tunne,” ütleb Heino, Mia on talle küsimuse kõrva öelnud. Mia häält kuuleb Heino kõige paremini. „Tema on minu tõlk,” ütleb Heino Mia kohta, vaatab vilksti naise poole ja lisab: „Me olime nii kaua juba tuttavad olnud. Sai selle asja lõpuks ühele poole.” – „Me leidsime, et pole mõtet selle asjaga kiirustada,” ütleb Mia.

Väike pidu peeti Haapsalus üürikorteri verandal. „Mäletan, et Heino õde oli seal,” ütleb Mia. Pilte tehti ka, aga ei tulnud välja – kogenematu päevapiltnik torganud fotod enne ilmutamist kinnituslahusesse.

Kes kellele kooliajal esimesena silma jäi? „Kes seda nii täpselt oskab öelda,” ütleb Mia, mõtleb natuke ja lisab: „Heino on hästi abivalmis, hakkaja ja tubli mees. Mina ei saa kurta.”

Heino ei ütle midagi, sest Mia ei tõlgi talle küsimust. Vaatab mehe poole, naeratab ja poetab rutakalt: „Valge pea vististi.”

Mis kurameerimise ajast meeles on? „Hea oli käia kahekesti, koos jalutasime ja,” ütleb Mia. Heino ei ütle midagi, tõuseb kohvilauast ja läheb rutakal sammul teise tuppa, kust hetke pärast hakkab kostma hoogsat klaverimängu.

Kui pala on lõppenud, ütleb Mia, et külalistele mängib Heino alati, aga talle viimasel ajal harva – hea, kui korra kuus pühapäevahommikuti. Mängu järgi tundub võimatu, et klaveriõpetust pole Heino saanud. On ise õppinud. Heino isa mängis klaverit ja viiulit ning tahtis, et poisski viiulit õpiks. „Aga poiss ei viitsinud, tahtis šlaagreid mängida,” ütleb Mia. Heino õppis ise selgeks ka akordionimängu ja üle kõige meeldib talle tuttavaid viise improviseerida.

Heino ütleb, et klaver on häälest ära ja tema ise üks klimberdaja. „Vaadake! Kas need on klaverimängija käed?” ütleb ta ja sirutab käed ette. „Ei ole! Need on ju puusepa käed!”

Nende kätega on Tallinna tehnikaülikooli, toonase polütehnilise instituudi ehitusteaduskonnas õppinud Heino ehitanud Õpetaja tänava maja, kus õpetajatest paar elab. „Maja on minu projekti järgi. Ühtegi teist sellist Haapsalus ei ole. Nii palju see õpetus mõjus,” ütleb Heino.

Kui ehitusteaduskonna lõpetajaid hakati suunama Venemaale, jättis Heino kooli pooleli ja astus õpetajate instituuti, mille lõpetas eksternina matemaatika-füüsikaõpetajana. Mia õppis aasta jagu eesti filoloogiat, kuid õpingud jäid katki.

Kuus aastat töötas Hiiumaale suunatud paar Kärdla keskkoolis – üks klassi-, teine matemaatika-füüsikaõpetajana. Hiiumaal sündis esimene poeg Alo. Teine poeg Jaanus sündis juba Haapsalus, kui Õpetaja tänava maja valmis sai. Alo sõnul ei saanud ema-isaga nii, et üks ei luba ja teine lubab. Mõlemal olid ühesugused nõudmised.

Aga jah, peale selle, et Mia ja Heino on 70 aastat koos elanud, on nad aastakümneid ka koos töötanud. Esialgu Kärdla keskkoolis, seejärel Haapsalu sanatoorses koolis. „Seal olime pensionini,” ütleb Mia.

Mis need ilusamad ajad on olnud? „Ilusaid aegu on kogu aeg olnud,” ütleb Mia. Noorpõlves ja hiljem. „Kõike on olnud,” noogutab Heino. Keerulist ja vähem keerulist. Mis käib rohkem ajaloo keerdkäikude kui abielu kohta.

Mis see armastus õieti on? „Meie ei ole küll õiged inimesed seda defineerima,” ütleb Mia, aga – abielus on tähtis lugupidamine ja oskus näha teise häid külgi. Ega suurt muud saladust olegi.

Ons paar kunagi riielnud ka? „Riidu pole olnud,” ütleb Mia. „Pisikest pahandust ikka, aga me kumbki ei hooli riiust.” Heino muheleb – eks vahel tule sõda ka ette. Nagu „Õnne 13” Marel ja Allanil. „Eriti kui ma maale kipun,” ütleb Heino. Ega Mial ole maa vastu midagi. Ta käib ise ka maal, vahel isegi taksoga, aga Heino käiks seal veel rohkem.

Kui jutud aetud, sõidamegi Heinoga maale – tema lapsepõlvekoju Jõõdresse, kus igal aknaruudul, puul ja rohuliblel on oma lugu. „Selle akna taga toas ma sündisin,” näitab Heino silmade särades ja viib mu kärmesti kõrge männi juurde. Esialgu kasvanud see kurgipeenras. Heino istutas selle praegusesse asupaika, kui Mia männi peenrast välja viskas – et mis see siis olgu, kurgid ei mahu enam kasvama. Hiiglaslik sarapuu kõrgunud tee servas aga juba Heino vanaisa ajal.

Enne olen Mialt küsinud, kas 70 aastaga teineteisest ära ei tüdine. Mia kohe ehmatas, küsis üle, kas ta sai õigesti aru ja ja hüüatas siis: „Oi ei! Misjaoks?!” Niisugust asja ei kujuta ettegi.

Mia ja Heino Topp. Foto: repro

70 aastat abielu

  • Heino Topp, sünd 23. märtsil 1924.
  • Mia Topp, sünd 16. juulil 1927.
  • Lõpetanud Haapsalu gümnaasiumi – Heino 1943, Mia 1946.
  • Abiellusid 29. juulil 1950.
  • Töötanud õpetajatena Kärdla keskkoolis ja ligi 30 aastat Haapsalu sanatoorses koolis.
  • Kaks poega, viis lapselast.

Allikas: Mia Topp, Alo Topp

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Juta
Juta

Pere väärtused kahjuks nüüd hoopis teistsugused. Üks kärgperekond koos teise samasugusega. Kurb.
Kuid õnne noorpaarile 🙂

Õnnesoovid
Õnnesoovid

Super! Palju õnne!

Õnnitlused
Õnnitlused

Palju õnne. Tore,et selliseid paare on.

Asjalik
Asjalik

Äärmiselt tubli vanapaar. Elada oma elu nii pikaks ja väärikaks ei suuda väga paljud. Mulle igatahes suur eeskuju, üritan ka. Miale ja Heinole aga südamlikud ja siirad õnnesoovid ja tugevat tervist ka edaspidiseks.

Teie õpilane Vaido Elvast.
Teie õpilane Vaido Elvast.

Olen olnud Mia ja Heino õpilane alates 1960-st aastast. Olen nende kooselu näinud sellest ajast peale. Meie suhe on kestnud tänase päevani. Olen tihti käinud Haapsalus ja oleme alati kohtunud. Nendest võiks kirjutada väga ilusaid ja südamlikke lugusid. Aga piirdun sellega, et tegemist on fantastilise paariga. Tahaks väga veel korragi kohtuda ja kooliaega meenutada. Tugevat tervist.

wpDiscuz