0

Uperpallid Ernst Enno ainetel ehk muinasjutt kadunud kodust

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Saare vana (Aleksander Eelmaa). Foto: Eduard Laur
Kõrtsistseen. Foto: Eduard Laur

Saueaugu teatritalu uus suvelavastus „Kadunud kodu” uperpallitab elegantselt ajas ja ruumis ning eri tekstide vahel.

150 aastat sekundiga siia- või sinnapoole ei ole mingi probleem. „Kadunud kodu” on sündinud Enno tekstide ainetel, aga mitte ainult. Enno on segi Bernard Kangro, Lydia Koidula, Mark Twaini, Madis Kõivu ja kes teab mille või kellega veel. Filoloogil, kellel on halb harjumus allusioone otsida, paneb see pea ringi käima, eriti kui lisada vihjed Saueaeugu teatritalu 20 aasta lavastustele. Ilmtingimata neid muidugi otsima ei pea, aga kes leiab – on lõbus äratundmine.

Tegelikult pidi Priit Põldma ja Margus Kasterpalu „Kadunud kodu” mängitama tänavu, Enno 145. sünniaastapäeva ja Saueaugu teatritalu 20. suvel, aga (koroonakevade järel) läks teisiti. Lavastus sai küll valmis ja kolm läbimängu publiku ees panid punkti, esietendust ennast tuleb aga oodata tuleva aasta juulini. Olgu juba ette öeldud, et oodata tasub. Nagu seegi, et lihtne see tükk ei ole.

Huck Finn laval koos Enno igatuste Soosaare, Koidula aiaäärse tänava ja Kangro siniste mesilastega – kas annab veel midagi pöörasemat välja mõelda?! Aga et Saueaugul pole miski võimatu, räägivad need neli mingil kummalisel kombel ühte keelt. Veel rohkem – neli oleks justnagu üks ja seesama.

Nagu Kangro sinisest mesilasest, jäävad ka Hucki hüüatusest „Hüppa üle!” õhku rippuma ainult valkjad niidid. Lapsepõlve tagasi ei saa ja sinised mesilased on sulavale – neid pole olemas. On ainult igatsus vabaduse ja ilu järele, ühesõnaga tühi-tähi. Sest mis üks igatsus maksab? Ei maksa midagi.

Lavastuse kõige ilusam koht (ei pretendeeri millelegi muule kui subjektiivsusele) ongi monoloog sinistest mesilastest – kadunud unistusest, mis naaseb, kui kõigest muust on ilma jäädud. Kui Soosaare aiaäärse tänava on muinasjutt ammu kinni püüdnud ja minema viinud nagu muud salaasjadki.

Kõik kadunu kogu oma eeterlikkuses paistab siiski olevat äärmiselt püsiv. Seda pole olemas, aga ometi on. Nii satuvadki äiapapad hiirelõksu, mille väimehed kunagi poisipõlves lauale sättisid. Eks sellised lõksud varitsegi igal sammul. Pole olemas, aga jääd sisse ja enam välja ei saa. Võib muidugi loota, et saad vana juudi Jankeli kuuehõlmast kinni ja pääsed taevasse, aga see pole kindel. See võib olla vaid tühi jutt.

Kuigi Enno-põhise loo asemel sündis Enno tekstide põhine lugu, ei pea Enno-otsijad pettuma. Ka Enno lugu on „Kadunud kodus” täiesti olemas, kui mitte elu-, siis hinge- ja luulelooline ikka. Sest mis see kirjanik ikka muud on kui tekst.

On sõber ristikhein, Enno hingestatud loodus ja müstilised sümbolid, Enno jaoks pole ju mets mingi kena laupäevane väljasõit, vaid midagi muud.

On kadunud Soosaare, luuletaja lapsepõlve- ja igatsuste kodu, mis omandab müütilised mõõtmed – hingekodu, saavutamatu paleus, mis kunagi ei realiseeru, kuid siiski on, oma realiseerumatuses olev.

„Kadunud kodu” on lugu vastuoludest, kodu leidmisest, kaotamisest ja igatsemisest – just selles järjekorras, aga ka looja dilemmast luua või elada, olla erak või peremees. Kahte korraga ei saa. Aga kuidas siis ikkagi elada, kui pead otsima kaarnakivi ja teed valguse allikale, kui aega ei ole. Ainult keskööni ehk.

Kuidas elada, kui üks igatseb sündides kaasa saadud kirega merd ja teine metsa? Ei ole võimalik. Kuidas elada võõraste mälestuste keskel? Elamata jätta ka ei saa. Kuidagi ikka elad, unustad ära, iga päev ei mõtle.

Siis korraga aga on valgus talumatult ere ja asjade piirjooned tulevad selgesti välja. Kadunud kodu võtab kuju, kuid igatsus oma kurbloolisuses on suunatud tuleviku asemel minevikku. Mis on traagiline. Kui tulevikus võib realiseeruda kõik, siis minevikus ei realiseeru midagi. Muinasjuttude käest nii kergesti ära ei pääse. On ainult üks võimalus – need üles kirjutada. Siis võibolla pääseb.

Enno seda tegigi – pani paleuse kaante vahele. „Kadunud kodu” on saanud pealkirja küll 1920. aastal ilmunud samanimelise luulekogu järgi, laval aga rulluvad vaatajate ees lahti kümme aastat varem ilmunud jutukogu „Minu sõbrad” lood – Roesu Jüri, Saare vana, Jankeli ja veli Joonatani omad. Põldma ja Kasterpalu on neid lükkinud Enno igatsuse niidile nagu helkivad klaashelmeid, igaüks omamoodi täiuslik. Üleminekud on sujuvad, peaaegu märkamatud, ühtäkki leiab pahaaimamatu vaataja end juba täiesti uuest loost.

Üks omamoodi trikk „Kadunud kodus” on aeg. Oleks nagu vana lugu, aga oleks nagu nüüdisaegne. Tindipott ja sulg või sülearvuti, reklaamikirjutaja või koolinõunik – mis vahet seal on? Säsi on üks, igatsus ajatu ja igal ajal ühesugune. Ja kas pole reklaamikirjutajagi eesmärk aru saada, mida inimesed otsivad, ja siis seda näidata?

Põldma-Kasterpalu lavastus üllatab nii mõneski muus mõttes. Kui vaataja on aegade vahel pendeldamisega mõnevõrra harjunud, valab lõpp kogu loo hoopis unenäoks, aga sellestki pole veel küll.

Nagu Saueaugul varemgi on juhtunud, saabub kusagilt kaugelt, teisest maailmast, linnast (seekord siis punane) limusiin ning unenäokeere jookseb maha. Taolisi piruette on teisigi. Vaatad, hinge kinni pidades, et lasta end järgmisel hetkel loost välja rebida – see siin on näitemäng! Joonatan pöördub kerge kummardusega publiku poole ja räägib ette ära, kuidas hiire lõksu meelitamise lugu lõppes. Lugupeetavad ärge muretsegu – keegi ei pea surema!

Samas suunatakse publik teatrisaalist õue pika laua taha. Matuse- või pulmalaud – kõik Saueaugule tulnud on seal koos. Keda nad matavad? Või mida tähistavad? Vastus on vaikus.

Taamal paistab näitelavalt niitma suundunud Aleksander Eelmaa – niidabki. Päriselt.

Vaataja pendeldab näilisuse ja tegelikkuse, unenäo ja reaalsuse vahel, teadmata, kus ta parasjagu on. Või kus ta peaks olema. Aga midagi pole teha. Säherdune see inimese elu siin maa peal kord juba on.

Peab leppima.

Fotod: Eduard Laur

„Kadunud kodu”

  • Esietendus Saueaugu teatritalus 2021 juulis.
  • Teksti autor Priit Põldma.
  • Lavastajad Priit Põldma, Margus Kasterpalu.
  • Osades Sander Roosimägi, Külli Teetamm, Meelis Rämmeld, Aleksander Eelmaa.
  • Helilooja Pärt Uusberg.
  • Kunstnik Jaan Toomik.
  • Valgus Priidu Adlas.
  • Alustekst Ernst Enno „Minu sõbrad”, Madis Kõiv „Meil aia-äärne tänavas”, Mark Twain „Tom Sawyer”, Bernard Kangro „Sinised mesilased”.

Allikas: Saueaugu teatritalu

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz