Näitlejad Andres Mähar (Vahur) ja Grete Jürgenson (Mirjam). Foto. Urmas Lauri
Teisipäeva pärastlõunal karjatab tuul taeva all tinaseid pilvi ja kuused maja taga kohisevad nii valjusti, et nende hääl kostab proovisaali ära.
Poolteist tundi hiljem siristab lauda taga rohu sees ritsikas. Selle suve esimene. Juulikuu hari pole veel õieti käes, aga ritsikas siristab kadu, nagu oleks tal kuskile kiire. Varsti-varsti kääksatab uks ja kuuri alt imbub udu, mähib teatritalu endasse ning summutab tasandikkude helina. Põlispimedus võtab maad.
Aga mitte veel. Veel on aega. Veel kostab proovisaali kuusekohin ja kulunud ümbrises vinüülplaat igatseb grammofoninõela järele, et teatritalu vanas noorkarjalaudas kõlaks 1930. aastate tantsupala.
Teatritrupp on teel esietenduse poole, nagu on suvehari murdumas sügisesse. Kõik on midagi muud.
„Kõik on midagi muud,“ ütleb Andres Mähar, Vahur, kuulsa kirjaniku poeg.
päikese all pole hea kaua olla
Mõnus on lugeda, kui ajakirjanik oskab sõnu seada ja teab ka õigekirja. Jõudu ja edu lugupeetud Kaie Ilves!
sonimine
ja mis ime see siis on, ülejäänu eesti rahvas magab vist