Keskkonnaameti vastulause: Paralepa ja Pullapää mets on jätkuvalt kaitse all

Ajalehes Lääne Elu avaldati 18. juulil 2020 artikkel „Riik jätab Paralepa metsa kaitseta”. Kuna artikli pealkirja ja sisu lugedes võib lugejale jääda ekslik mulje, nagu oleks otsused juba tehtud ja keskkonnaamet peab seda ala väärtusetuks, siis selgitame, mille üle arutelu käib ja toome ära oma tegelikud seisukohad.

Olgu algatuseks kohe öeldud, et Paralepa ja Pullapää mets on täna riikliku kaitse all puistuna ning ühtegi otsust selle kaitse alt väljaarvamise kohta pole tehtud. Menetlust Paralepa ja Pullapää metsa riikliku kaitse alt väljaarvamiseks ei ole alustatud ja keskkonnaamet selleks materjale ette ei valmista. Miks siis üldse sel teemal arutletakse ja miks on keskkonnaamet sel teemal oma seisukohti avaldanud?

Paralepa ja Pullapää metsa kaitset on arutatud pikema aja jooksul, kuid mõttevahetusteks need arutelud jäänud ongi. Nüüd on teema päevakorral seoses Haapsalu linna üldplaneeringu uuendamisega. Infovahetuse käigus abilinnapea Helen Rammuga andis keskkonnaameti kaitse planeerimise spetsialist Elle Puurmann edasi ka mõtteid, mis sündisid juba 1999. aastal nn parkide töörühmas.

Kohaliku kaitseala moodustamise võimalus oli veel jutuks RMK Haapsalu linna riigimetsade majandamise kava koostamise ajal toimunud arutlusel 2018. aastal, kus osalesid ka Haapsalu linna ja Keskkonnaameti esindajad. Mõtte välja ütlemisel ei teavitatud abilinapead sellest kui otsusest, pigem sooviti jätkata aruteluga teemal, kas KOV oleks valmis võtma vastutuse ala kaitse eest tulevikus enda peale. Keskkonnaameti hinnangul on üldplaneeringu protsess just see õige koht, kus sellist avalikku arutelu pidada ja otsus ära teha.

Paralepa metsa kohaliku kaitse alla viimine eeldab kohaliku omavalitsuse valmisolekut seda vastutust kanda. Keskkonnaamet ei plaani alustada ala riikliku kaitse lõpetamise menetlust ilma, et KOV oleks kohaliku kaitse küsimuses kujundanud oma põhimõttelise seisukoha. Seda seisukohta loodame me näha uues üldplaneeringus.

Keskkonnaamet on info edastamisel lähtunud parimast teadmisest, ehk peamiselt 1999. aastal Keskkonnaministeeriumi juures töötanud nn parkide töörühma soovitusest. See oli nõuandev töörühm, mille otsused olid soovitusliku iseloomuga. Kirjeldame põgusalt töörühma toonase ettepaneku põhjusi.

Paralepa ja Pullapää metsas ei ole parkide kaitse-eeskirjas eesmärgiks nimetatud ajalooliselt kujunenud planeeringut ega kultuurilooliselt väärtuslikku puistut; on vaid ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtuslik puistu. Alal leidub ka kaitsealuseid liike nagu nahkhiired ja kährikseen, kuid nende kaitse saab korraldada ka looduskaitseseaduse üldiste liigikaitseliste piirangutega. Seega ennekõike on ala väärtus puhkeotstarbeline ja seda võiks Keskkonnaameti hinnangul edaspidi ka kaitsta ja säilitada.

Paralepa ja Pullapää mets ei ole n-ö klassikaline park kõrge kujundusliku, dendroloogilise, ökoloogilise vmt väärtusega, mille poolest see vääriks üle-eestilist tähelepanu. Puistu on olemuselt Haapsalu linna puhkemets, seda on arendanud linn ja seal asuvad terviserajad ning seikluspark. Praeguste teadmiste alusel on see pigem paikkondliku tähtsusega. Selle kaitseks näeb looduskaitseseadus ette võimaluse kaitsta seda kohaliku omavalitsuse tasandil. Sellest lähtuvalt tegimegi ettepaneku arutada ühe võimalusena Paralepa ja Pullapää metsa edaspidist kaitsmist kohaliku omavalitsuse tasandil.

Kohalike omavalitsuste võimalustest metsade kasutust suunata on kirjutanud keskkonnajurist Siim Vahtrus Maalehes. Eestimaa Looduse Fondi poolt on koostatud ja saadetud 6. mai 2020 kirjaga nr 106 kohalikele omavalitsustele juhis „Metsade kasutuse suunamine üldplaneeringutes“.

Haapsalu abilinnapea viitab 18. juulil 2020 Lääne Elus ilmunud artiklis, et kohalikul omavalitsusel on üldplaneeringu kaudu piirangute seadmiseks metsaseaduse järgi vaja RMK nõusolekut. Metsaseaduse § 23 alusel piiranguid seades on omaniku nõusolek tõesti vajalik, kuid kohaliku kaitseala moodustamine käib looduskaitseseaduse alusel ja see maaomaniku nõusolekut ei eelda.

Viidatud metsaseaduse paragrahv käsitleb üldiste keskkonnakaitseliste piirangute seadmist majandusmetsadele, mida võib planeeringuga seada õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest, tuleohu vähendamiseks või metsatulekahju leviku tõkestamiseks. See paragrahv ei puuduta kohaliku kaitsestaatuse määramist, mida reguleerib peaasjalikult looduskaitseseaduse peatükk 7 ja § 10 lg 7. Näiteks Viimsi vallal on kuus kohalikku kaitseala 1380 hektaril.

Ühiskonnas on praegu keskkonnateemad väga tundlikud, kuid väärtuste kaitseks peab siiski jätkuma avatud ja argumenteeritud arutelu, seda ei tohiks karta ning arvamuste avaldajad kohe risti lüüa. Antud juhtum näitab selgelt, et soov seda ala kaitsta on kohalikul tasandil olemas, seega on arutelu igati asjakohane.

Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo juhataja Taavi Tattar ja kaitse planeerimise spetsialist Elle Puurmann