Nüüd, kesksuvel, on aianduses kätte jõudnud see tüütu ajajärk, kus korraliku saagi nimel või taimede hea vormi säilitamiseks läheb vaja kõikvõimalikku lisavarustust. Kogenumal aiaomanikul on tõenäoliselt üht-teist aegade jooksul juba kuuri kogunenud, aga verivärskel aiaomanikul võib hinge kinni võtta, kui ta adub, milliseid kõikvõimalikke vidinaid tal tegelikult vaja läheb ja mis see kõik poest ostes maksab.
Hiljemalt pojengi õienuppude staadiumis tuleks need puhmad toestada, muidu on need õite raskuse all kohe vastu maad laiali, selleks pole isegi erilist vihma vaja. Pärast pojenge vajavad tugesid juba järgmised kõrgema kasvu ja raskema õiega püsililled: kukekannused, liiliad ja nii edasi. Sedamööda, kuidas püsikupuhmad laienevad, muutub ka nende toestamine keerulisemaks.
Olen näinud igasuguseid lahendusi, osa neist nägusad ja nutikad, osa aga panevad kulmu kergitama. Vanad ilma põhjata toolid lillepeenras näiteks ei ole päris minu maitse, aga kui inimesele endale meeldib, siis on kõik hästi. Pojengi hoiab see seadeldis kahtlemata püsti.
Ümber püsikupuhmaste on tehtud ka lattidest nelinurkseid raame, neid on lihtsalt nööriga kokku seotud või siis taime ümber maasse kolm tokki surutud ja nöör ümber nende seotud.
Eriliselt töömahukas on see meetod, kus iga õievart toestatakse eraldi oma toki külge sidudes. Seda soovitavad tihti inglise keelest tõlgitud aiandusraamatud. Mahe- ja ökoaiandusest kõnelevates raamatutes jällegi räägitakse sageli taimede toestamisest nende vahele mulda torgitud haruliste puuokstega. Suurte massistutuste ja peenraalade puhul on pakutud välja veel näiteks maapinnast kõrgemale tõstetud suure silmaga metallvõrgu kasutamist, millest taimed läbi kasvaksid, enne kui end õitsele seavad.
Eks saab ju igat moodi, ning katsetada ja proovida on alati põnev. Selle käigus selguvad enamasti aedniku isiklikud eelistusedki. Mina olen mõistnud, et minu eelistuseks on need omavahel ühendatavad metallist tugikaared, mida Risti tehases valmistatakse ja mida hinna tõttu on mõttekas ostagi otse Risti tehasepoest. Hind on igasuguste tööstuslike taimetugede juures oluline argument – sest neid läheb vaja uskumatult palju. Ühe puhma toestamiseks läheb vaja kolme või isegi nelja sellist kaart, aga kui toestamist vajavaid kõrgeid püsililli on aias kümneid?
Ka köögiviljaaias hakkab see nöök kesksuvel pihta. Näiteks herne kasvatamisel selle toestamisest lihtsalt ei pääse. Kes ostab poest vastava kunstmaterjalist toestusvõrgu (mis minu hinnangul on jama, olen proovinud ja loobunud), kes veab peenra otstesse taotud tokkide vahele mitu rida nööri (olen ka proovinud ja loobunud), kes ostab Bauhofist neid bambusest toestuskeppe umbes neli eurot tükk (aga paarimeetrise hernerea peale läheb neid vaja vähemalt 20 tükki). Või kes läheb ragistab võsas ja hangib oma hernekepid sealt, nii nagu mina teen. Minu isiklikku kogemust mööda on hernestele kõige parem ja tõhusam tugi tõesti just see vana kooli oma, kus sarapuutokid on omavahel ristuvalt peenrasse surutud ja hoiavad herneid püsti mis tahes tuulega. Mitte miski ei vaju maha, miski ei paindu ära, herneste köitraod kinnituvad kõige meelsamini just peene puidu külge.
Või kes aiapidajatest poleks maadelnud linnuvõrkude probleemiga maasikate ja teiste aiamarjade kaitsmisel? Need rohelised, venivad nailonvõrgud, mida poes selleks tarbeks müüakse, on kohutavad asjad. Esiteks on neid väga raske korraliku pingega üle taimede kinnitada, ja teiseks, see on hirmus, kuidas linnud neisse kinni jäävad ja endale viga teevad. Ma kasutasin neid vaid ühe hooaja, ja sellest peale on need mu kuuri jäänudki. Kattelooriga on oluliselt lihtsam ja linnusõbralikum – aga katteloori all on näiteks maasikate jaoks ohtlikult umbne. Igasugused seenhaigused, nagu hahkhallitus näiteks, naudivad katteloorialuseid niiskeid tingimusi.
Lõpuks hankisin endale vajalikud meetrid sobiliku laiusega ja kõige odavamat, ilma igasuguse mustrita kardinatülli. Ja teate, see töötab väga hästi.
