Helmen Kütt: murede alla mattunud lapsed vajavad professionaalset abi   

„Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased. Iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.” See mõte pärineb Lev Tolstoilt, täpsemalt tema romaanist „Anna Karenina”.

Olen sellele tõdemusele mõelnud viimastel kuudel korduvalt, kui minu katsed tuua riigikogu suurde saali psühhiaatrilise abi seaduse täiendus on põrkunud valitsusliidu saadikute külmusele ja küünilisusele.

Jah, jutt käib eelnõust, mis on suunatud laste aitamisele ja mis on üksjagu pälvinud ka meedia tähelepanu. Seadusemuudatust, mis võimaldaks alla 18aastastel pöörduda vanema nõusolekuta psühhiaatri poole, ei vaja tõepoolest need pered, kus suhted laste ja vanemate vahel on korras, kus lapsed kuulatakse ära ja kus valitseb armastus ja usaldus. See muudatus ei puuduta neid peresid, kus kodus räägitakse nii rõõmudest kui ka muredest, kus laste rõõmud on kogu pere rõõmud ja muredele otsitakse koos lahendusi. Sellistes peredes kasvavad lapsed, kes reeglina astuvad täiskasvanuellu turvatundega ja kes oskavad seda edaspidi pakkuda ka oma lastele.

Kaugeltki mitte kõik lapsed ei sirgu aga sellistes peredes. Olen sotsiaaltööd teinud enam kui 20 aastat. Töö viis mind kokku just peredega, kus suhted olid vanemate, aga tihti ka vanemate ja laste vahel, halvad või väga halvad ja kus nii mõneski kodus valitses lähisuhtevägivald. Puutusin kokku vanemliku hoolitsuseta lastega ja ka seksuaalselt ära kasutatud lastega. Ja siis olid veel nn pangakaardilapsed. Tegu oli lastega, kellel ei olnud majanduslikke probleeme, aga nende emad-isad töötasid enamasti välismaal ja vahel tuli vanematel lastel olla nooremate laste kasvatajaks. Kui hästi läks, olid olemas vanaemad-vanaisad. Neil lastel puudus aga kõige olulisem – õnnelik lapsepõlv koos turvalise koduga, mis annab kindluse ja teadmise, et raskuste korral on vajalik abi olemas.

Siinkohal tuleb rääkida ka kooli- ja internetikiusamisest, kus lapsed vajavad täiskasvanute abi, kuid sageli häbenevad teismelised pöörduda oma vanemate poole. Ülimalt kurb lugu juhtus aastate eest Viljandis, kus enesetaputeed läks noormees, kes arvas ennast suhtlevat teise noorega, kuid keda pettis täiskasvanud pedofiil ja ahistaja. Noormehel oli häbi oma vanematele juhtunust rääkida ja ta ei leidnud muud väljapääsu kui enesetapp. Tsiteerin siinkohal värskest Maalehest Peeter Jaansoni: „On teatud hulk teismelisi, kes väga vajaks abi, aga ei julge pöörduda, ei julge asjadest oma vanematele rääkida. Ja kui seegi tee neil ära lõigata, et neil on vähemalt võimalus psühhiaatri poole pöörduda, siis see nende seisundit paremaks ei tee. Ärme võtame inimestelt ära võimalusi. Pigem vastupidi.”

Ei lastekaitsetöötajatele ega ka kohtutele pole võõrad olukorrad, kus vanemad on lahku läinud ja vaidlevad väga inetult lapse hooldusõiguse üle. Sellised lood mõjuvad lastele vaimselt väga rängalt. Tänavusel  lastekaitsepäeval pälvis „Lastega ja lastele” elutööauhinna Tartu lastearst, pereterapeut ja psühholoog Lemme Haldre. Talle teeb suurt muret laste omavaheline seksuaalne vägivald, kus suuremad lapsed kasutavad nooremaid ära.

Tulen tagasi psühhiaatrilise abi seaduse paranduse juurde, mille ma läinud aasta detsembris riigikogule esitasin ja mille esimene lugemine oli jaanuaris. 15. juunil lõppes sotsiaalkomisjonis ligi viis kuud kestnud kõrvulukustav vaikus – koos eri mittetulundusühingute esindajate, lastepsühhiaatri ja õiguskantsleri kantselei esindajaga arutasid komisjoni liikmed eelnõu, mille eesmärk on kindlustada raviga ka need noored, kes pöörduvad psühhiaatri poole ise, vanema nõusolekuta. Istungi ajaks oli komisjonile laekunud 36 noorte ja vaimse tervisega tegeleva organisatsiooni ühine pöördumine, mis teatas, et „muudatused, mis annavad noortele täiendavaid võimalusi abi saamiseks, peaksid olema rahvatervise huvides ja seega ka riigikogu prioriteediks.” Hoiatavana peaksid otsustajate silme ees olema laste enesetapud. Kui 2019. aastal läks vabasurma kaheksa last, siis tänavu on esimese nelja ja poole kuu jooksul olnud seitse nii traagilist juhtumit.

Selgituseks. Kehtiv seadus ei luba ilma lapse seadusliku esindaja või kohtu loata anda alaealisele psühhiaatrilist abi. Reeglina on vanemate kaasamine ravisse vajalik, aga on olukordi, kus see piirang takistab laste aitamist. Näiteks siis, kui laps on perevägivalla või väärkohtlemise ohver või kui vanem on välismaal või on tal endal vaimse tervise probleemid. Eelnõu lubab anda piisavalt küpsele ja kaalutlusvõimelisele noorukile ravi ka siis, kui vanemate luba puudub. Nii saab edaspidi õigeaegselt aidata näiteks teismelist, kes kannatab depressiooni, söömishäire või mõne sõltuvuse käes. Mõistagi peab ravivajadus olema meditsiiniliselt põhjendatud.

Eelnõu kohta uskumatuid valeväiteid sepistanud saadikutele ütlen, et arutelu on alati parem kui vaikelu. Ja parlamentaarses riigis on parlamendi täiskogu koht, kus hääletusega oma poolehoidu või vastuseisu väljendada. Laste parimates huvides tuleb seadust muuta nii, et keegi ei jääks vajaliku ravita. Loodan väga, et see arusaam jõuab ka koalitsioonierakondadesse ja eelnõu saab varasügisel seaduseks.