Hommikul lendasime Kaplinnast 1600 kilomeetri kaugusele populaarsesse suvituslinna Durbanisse. Peatusime Durbanis põgusalt – võtsime lennujaamast rendiauto ja suundusime Draakonimägedesse. Lõuna-Aafrika vasakpoolne liiklus oli paras pähkel, eriti veel väikese Toyota Yarisega, mille jõud kippus tõusudel raugema. GPS suunas meid esialgu läbi äärelinna, kus teed olid üsna auklikud ja kurvilised ning kohalike sõidustiil närviline. Meie välismaise päritolu reetsid kojamehed, mis igal pöördel tööle hakkasid.
Enne kiirteele pööramist astusime läbi kaubanduskeskusest, et hankida matka jaoks gaasi ja sööki. Toidupoodides silmasin sealset hügieeniharjumust – desinfitseerida ostukäru enne selle kasutamist. Kui nüüd tagasi mõelda, olid lõuna-aafriklased olid koroonaviiruseks üsna hästi valmistunud, seda küll varasemate raskete epideemiate, näiteks ebola tõttu. Avalikes kohtades seintel rippuvad desovahendite konteinerid oli tavapärane asi. See on harjumus, mida võiks ka Euroopas juurutada.
Kiirteed on võrreldes teiste kohalike teedega väga heas seisus ning teatud lõikudel küsitakse teemaksu. Liikumine kiirustel 120 km/h on omamoodi närvikõdi: tõuse trotsivad rekad jäävad kohati seisma, tekitades ohtlikke möödasõite, ning kihutavate autode vahelt lippavad läbi loomad ja inimesed. Mõlgita autod on LAVis harv nähtus.
