7.6 C
Haapsalu
Neljapäev, 29. september 2022
Avakülg Tags Grete kindel

Silt: grete kindel

SA Läänemaa arendusjuht lahkub ametist

[caption id="attachment_351122" align="alignnone" width="2000"] Grete Kindel. Foto Arvo Tarmula[/caption] SA Läänemaa arendusjuht Grete Kindel lahkub 31. detsembril ametist ja asub rahandusministeeriumi arendusosakonna nõunikuks. „Minu ülesandeks nõunikuna saab rahandusministeeriumi strateegilise ja lühiajalise juhtimise süsteemi toimimise ja pideva arengu tagamine protsessina ning infosüsteemide haldamine,” ütles Kindel.

Tänasest on SA Läänemaa juhataja Irene Väli

[caption id="attachment_300243" align="alignnone" width="2000"] SA Läänemaa juhataja on tänasest Irene Väli. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Reedel valis SA Läänemaa nõukogu sihtasutuse uueks juhatajaks Irene Väli, kes asus täna ametisse. „Infot on palju, terve päev on möödunud dokumentidega tutvudes,” ütles Väli esimese tööpäeva lõpus.

SA Läänemaa juhiks soovib saada seitse inimest

Esmaspäeval lõppenud SA Läänemaa juhataja konkursile laekus seitse avaldust, uus juhataja selgub järgmiseks nädalaks. Praegu SA Läänemaa juhataja kohuseid täitev arendusjuht Grete Kindel ütles, et seitsmest kandidaadist viis on Lääne- ja kaks Harjumaalt. Kindel kinnitas, et tema ise juhataja kohale ei kandideerinud.

Anu Kikas paneb sihtasutuse juhi ameti maha

[caption id="attachment_339983" align="alignnone" width="2000"] Anu Kikas. Foto: Urmas Lauri[/caption] Üle kolme aasta sihtasutust Läänemaa juhtinud Anu Kikas paneb augusti lõpus ameti maha ja läheb tööle rahandusministeeriumisse. „Tahaksin mingit uut hingamist SA Läänemaale ja ise tunnen ka, et rutiin hakkab tekkima,” põhjendas Kikas lahkumisotsust. Ta lisas, et omajagu hakkas väsitama ka Tallinna ja Haapsalu ehk kodu ja töökoha vahet sõitmine.

Läänemaal algas fotojaht

Grete Kindel: viimane nädal keset globaalset kriisi

[caption id="attachment_303519" align="alignnone" width="1150"] Grete Kindel ühe jalaga India, teisega Atlandi ookeani kohal. Foto erakogu[/caption] Hommikul lennujaama sõites läks meie GPS hulluks. Jõudsime kaubalendude terminali, mis tekitas omajagu ärevust, sest meil polnud õrna aimugi,kui kaugel on reisijate terminal. Tiirutasime ühe ja teise kaardirakenduse järgi ning jõudsime ka teist korda samasse kohta, aeg aina tiksumas. Uurisin pisut kaarti ning sain aru, et meie terminal on täpselt kaubaterminali taga. Püüdsime leida kõige kiirema tee, et mitte lennukist maha jääda. Port Elizabethi jõudes võtsime uue rendiauto ja põikasime Addo Elephanti rahvusparki, et teha päevane safari. Minu jaoks jäi see väga lahjaks, kuna varasemast oli võrdlusmoment Keeniast Maasai Mara Rahvuspargist, kus nägin kordades enam loomi.

Grete Kindel: näpatud viinamarjad ja võrratu suši

[caption id="attachment_302987" align="alignnone" width="2000"] Reisikirja autor Grete Kindel dinosauruste ajastust pärineva sõnajalgpuu all. Foto: erakogu[/caption] Hommikul oli taas päike väljas ning pilved hakkasid hajuma. Tegime Ivoga viimased kiirpudrud, millest meil oli täiesti kõrini, ning asusime teele. Selge taevas võimaldas viimaks näha rada ja ümbrust, millest meil eile polnud õrna aimugi. Vaated olid võimsad, sest raja äärde jäid Orelitorud (Organ Pipes), Püramiid (Pyramid) ja Katedraal (Cathedral Peak). Laskusime jällegi mööda järsku nõlva, kus olid kivivaringust tekkinud puusani rööpad. Kivide küntud vagusid oli nii palju, et oleksime peaaegu õige raja maha maganud. Olin lootnud, et viimane päev on lihtsam, aga eksisin rängalt, sest nüüd pidime harrastama ilma köieta kaljuronimist. Rada muutus aina kitsamaks ja kaljusemaks, aga ka libedamaks, sest öö läbi oli vihma sadanud. Tasa ja targu ukerdasime ikkagi alla ning kui juba rohelised aasad paistma hakkasid, nägime vastu tulemas esimest inimest – karjust, kes läks mägedesse tööle. Üsna hotelli lähedal näitas viit Doreeni kose äärde. Et meil oli aega, otsustasime selle üle vaadata. Tasus minemist, sest avanev vaatepilt tekitas tunde, nagu oleksime sattunud paradiisi. Sealsamas oli ujumiskoht ning eneselegi üllatuseks olin mina esimene. Jahutav vesi oli kui palsam päevi pesemata kehale paradiisi meenutava kose all. Pärast vees käiku valdas mind tunne, nagu oleksin kümme kilo kergem.

Grete Kindel: uhkes üksinduses Lõuna-Aafrika ja Lesotho piiril kõlkudes

[caption id="attachment_301548" align="alignnone" width="2000"] Reisisell Ivo Draakonimägedes. Grete Kindel[/caption] Koduhoovi jõudes püüdsime uuesti hüvasti jätta. Võtsin autost oma salli, et proua selle mulle pähe seoks, aga tema sai aru, et see on kingitus. Mängisin oma plaani ümber ning kinkisingi selle prouale, tema peagi saabuvaks sünnipäevaks. Rõõm oli siiras. Sumasime autoga läbi kõrge rohu ja maisi tagasi maanteele. Ees ootas retk Draakonimägede (1000kilomeetrine mäeahelik) Cathedral Peaki piirkonda. Pärastlõunal jõudsime retke alguspunkti. Hea tava kohaselt läksime oma matka registreerima, et ohu ja õnnetuse korral saaksime kiirelt abi. Kuna meie plaanid olid pisut segased ja ma ei teadnud päris täpselt, kuidas rahvuspargis ööbimisega on, siis konsulteerisime kohaliku mägigiidiga. Temaga koos saime paika neli päeva vältava matka marsruudi ööbimisega koobastes. Seejärel registreerisime oma plaanid ning maksime kahe inimese sissepääsutasu 85 eurot, mis sisaldas valvega parkimist.

Reisikiri: tutvus Lõuna-Aafrika maakultuuriga

[caption id="attachment_300827" align="alignnone" width="2000"] Reisisell Ivo valmistub pruukosti võtma. Grete Kindel[/caption] Hommikul äratas meid George’i naine, kes teatas, et soe pesuvesi ootab meid ukse taga ämbris. Tõusime aegluubis, sest kuna eelmise päeva lõunamaine päike oli meid salakavalalt ära grillinud, siis kogu keha tulitas ja iga kiirem liigutus tegi põrgupiina. Ainukene privaatne koht, mille pesemiseks leidsin, oli hütitagune, kus kasvas kõrge hein, mille varju oli hea peituda. Valasin pool ämbrit endale peale, et saada pisutki lahti sellest kleepivast tundest, mis mind öö otsa painas. Kodinad koos ja valmis uueks matkaks Royal Natali pargis. Tahtsime oma võõrustajatega hüvasti jätta, kuid see ei õnnestunud kuidagi, sest George’il oli teine plaan. Ta palus nii kenasti ja veenvalt, et teeksime temaga väikese ekskursiooni küla vahel, et tutvuda lähemalt nende ajaloolise arhitektuuri ja üldise eluoluga. Puiklesime pisut vastu, sest iga minut oli arvel ning me tahtsime teha kiire hommikuse matka. Kuid nagu ikka, ei oska ma kunagi huvitavatele pakkumistele ära öelda. Ja pealegi – vahel tuleb lasta ennast voolust kiskuda ning vaadata, mis saab. Tegime George’iga kokkuleppe, et jalutuskäik kestab pool tundi. Sellest ajast esimese poole kulutas George’i naine enese sättimise peale. Proua on pärit Svaasimaalt, küla mõistes nagu välismaalane. Eks see seletab, miks sättimisele nii palju aega kulus.

Grete Kindel: tutvus Draakonimägedega

[caption id="attachment_300066" align="alignnone" width="2000"] Loo autori reisikaaslane Ivo Muru Draakonimägedes Mont-aux-Sources’i platool kõhutamas. Grete Kindel[/caption] Hommikul lendasime Kaplinnast 1600 kilomeetri kaugusele populaarsesse suvituslinna Durbanisse. Peatusime Durbanis põgusalt – võtsime lennujaamast rendiauto ja suundusime Draakonimägedesse. Lõuna-Aafrika vasakpoolne liiklus oli paras pähkel, eriti veel väikese Toyota Yarisega, mille jõud kippus tõusudel raugema. GPS suunas meid esialgu läbi äärelinna, kus teed olid üsna auklikud ja kurvilised ning kohalike sõidustiil närviline. Meie välismaise päritolu reetsid kojamehed, mis igal pöördel tööle hakkasid. Enne kiirteele pööramist astusime läbi kaubanduskeskusest, et hankida matka jaoks gaasi ja sööki. Toidupoodides silmasin sealset hügieeniharjumust – desinfitseerida ostukäru enne selle kasutamist. Kui nüüd tagasi mõelda, olid lõuna-aafriklased olid koroonaviiruseks üsna hästi valmistunud, seda küll varasemate raskete epideemiate, näiteks ebola tõttu. Avalikes kohtades seintel rippuvad desovahendite konteinerid oli tavapärane asi. See on harjumus, mida võiks ka Euroopas juurutada. Kiirteed on võrreldes teiste kohalike teedega väga heas seisus ning teatud lõikudel küsitakse teemaksu. Liikumine kiirustel 120 km/h on omamoodi närvikõdi: tõuse trotsivad rekad jäävad kohati seisma, tekitades ohtlikke möödasõite, ning kihutavate autode vahelt lippavad läbi loomad ja inimesed. Mõlgita autod on LAVis harv nähtus.