0

Grete Kindel: näpatud viinamarjad ja võrratu suši

Reisikirja autor Grete Kindel dinosauruste ajastust pärineva sõnajalgpuu all. Foto: erakogu

Hommikul oli taas päike väljas ning pilved hakkasid hajuma. Tegime Ivoga viimased kiirpudrud, millest meil oli täiesti kõrini, ning asusime teele. Selge taevas võimaldas viimaks näha rada ja ümbrust, millest meil eile polnud õrna aimugi. Vaated olid võimsad, sest raja äärde jäid Orelitorud (Organ Pipes), Püramiid (Pyramid) ja Katedraal (Cathedral Peak). Laskusime jällegi mööda järsku nõlva, kus olid kivivaringust tekkinud puusani rööpad. Kivide küntud vagusid oli nii palju, et oleksime peaaegu õige raja maha maganud.

Olin lootnud, et viimane päev on lihtsam, aga eksisin rängalt, sest nüüd pidime harrastama ilma köieta kaljuronimist. Rada muutus aina kitsamaks ja kaljusemaks, aga ka libedamaks, sest öö läbi oli vihma sadanud. Tasa ja targu ukerdasime ikkagi alla ning kui juba rohelised aasad paistma hakkasid, nägime vastu tulemas esimest inimest – karjust, kes läks mägedesse tööle.

Üsna hotelli lähedal näitas viit Doreeni kose äärde. Et meil oli aega, otsustasime selle üle vaadata. Tasus minemist, sest avanev vaatepilt tekitas tunde, nagu oleksime sattunud paradiisi. Sealsamas oli ujumiskoht ning eneselegi üllatuseks olin mina esimene. Jahutav vesi oli kui palsam päevi pesemata kehale paradiisi meenutava kose all. Pärast vees käiku valdas mind tunne, nagu oleksin kümme kilo kergem.

Artikli lugemiseks tellige digipakett või logige sisse!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz