5

Aare Karolin: kuidas me kaks nädalat karantiinis olime

Lääne Elu

info@le.ee

7. märtsil tundis Aare Karolin end Saaremaa mullifestivalil teiste vahuveinisõprade seltskonnas mõnusalt, sest koroona viiruse levik oli üks kauge välismaa mure. Valmar Voolaid
7. märtsil tundis Aare Karolin end Saaremaa mullifestivalil teiste vahuveinisõprade seltskonnas mõnusalt, sest koroona viiruse levik oli üks kauge välismaa mure. Valmar Voolaid

Sommeljee ja veinibaari omanik Aare Karolin oli koos kaasaga kaks nädalat vabatahtlikus karantiinis, sest käis naistepäeva eel Saaremaal mullifestivalil, kus levis koroonaviirus.

Saaremaa mullifestival oli menukas. Väikeses kohas „kuskil maailma lõpus” toreda ürituse korraldamine on tänuväärt ettevõtmine. Leppisime korraldajaga juba mullu kokku, et teen klaasikoolituse. Pearõhk oli sellel, kuidas eri kujuga klaasidest vahuveinid tunduvad. Siis veidi klaasi ja vahuveini ajaloost ning edasi lustlik degusteerimine. Koolituste graafik oli festivalil tihe ja kõik koolitused olid välja müüdud.

Koolituse järel käisime ja proovisime igaüks oma klaasiga vahuveine. Thule Koja hubases saalis esitles mulliveine umbes 20 müüjat. Sissepääsutasu ei olnud kõrge, mis kindlasti tõi kohale tavapärasest rohkem huvilisi muidu talvel nii vaiksesse Kuressaarde. Pakuti šampanjat ja teisi traditsioonilisel meetodil valmistatud vahuveine, prosecco’t ning lihtsamaid mulliveine. Valgetele lisaks olid roosad ja ka mõned punased vahuveinid. Mulliveini kõrvale sai osta austreid ja nende avamist harjutada. Kõik täpselt nii, nagu võiks unistada. Eriti meeldis see, et ühe suhteliselt kitsa niši esindajad nagu vahuveiniaustajad olid koos ühes väikeses meretaguses kohas. Kõik selleks, et rohkem kogemusi saada ning teistega muljeid vahetada.

Kanged saare naised, kes olid peamised korraldajad, tegid samal ajal veel NOMi ehk festivali Naised Omas Mullis. Ma ise seal kohal polnud, kuid NOM oli nagu mullifestivalgi edukas. Neil oli meeleolukas vahuveinidega õhtusöök ja eriti meeldis mulle nende hüüdlause „Imelised päevad moe-, ilu-, tervise- ning heaolumullis”.

Koll jõudis kohale

Koll, mida terviseamet ei pidanud piisavalt suureks ohuks Saaremaa võrkpalluritele, jõudis kohale. Ootamatult? Eks võisime aimata, et ühel päeval jõuab viirus Eestisse, kuid sel ajal tundus koll kummitavat alles kuskil taamal piiride taga. See, et paari päevaga kümned inimesed haigestuvad, tundus võimatu. Kahe nädalaga sai Saaremaast Eestimaa suurim viiruskolle.

Kuressaarest esmaspäeval, 9. märtsil Tallinna naastes polnudki plaanis kuskil väga väljas käia. Koduseid tegemisi oli piisavalt palju. Kuna meie hooaeg pidi just algama, otsustasime tulla Haapsallu oma vinoteeki, et veinid riiulile panna ja kõik korda sättida. Kui neljapäeval tulid esimesed teated positiivsetest proovidest mullifestivali osalejate seas, olime väga üllatunud, veidi ka hirmul. Teave ei liikunud mitte ametlikke kanaleid pidi, vaid festivalil osalenute kaudu. Inimesed, kellel olid ka kõik koroonaviirusele viitavad sümptomid, ootasid mitu päeva, et test teha. Kiirelt algas paanika ja juba irooniaga nimetati Kuressaaret viiruspealinnaks. Aeg parandas veidi olukorda. On väga tervitatav, et Kuressaares loodi esimesena nn läbisõidutestimise võimalus, millel on suurem efektiivsus ja väiksemad kulud.

Ei ole mõtet kiruda vaid väljamaa pallureid ja nende kutsujaid. Eks ka meie omad inimesed käisid teadmatusest või planeeritud mugavusest kriisipiirkondades puhkamas ja suusatamas, sest oli koolivaheaeg jmt, ning tõid viiruse endaga kaasa.

Kuigi meil endil polnud mingeid haigussümptomeid, otsustasime siiski, et vinoteek Mulliga ja Mullita lükkab hooaja avamise vähemalt nädala võrra edasi. Minu teada olime me ka esimesed Haapsalus, kes uksi plaanitud ajal ei avanud. Nüüd on muidugi selgunud, et nädalast ei piisa.

Enesetunne on olnud iga päev hea. Vaid teadmine, et haigestumine on võimalik, pole just meeldiv. Tugevamate jaoks pole seegi suur probleem. Samas, hommikul ärgates ja tundes, et oled veidi rohkem unine või vastupid, unetum, hakkad juba kahtlustama, et järsku on viirus kallal. Köhatad või aevastad ja telefonis öeldakse, et köhid, kas mitte viirus? Tänaval või poes tekkiv köhatus saab kohe rohket tähelepanu. Loed päevi, millal võisid olla viimati kontaktis mõne „ohuallikaga”. Päevi võib ju lugeda, kuid mida see annab? 15 päeva hiljem, 22. märtsil konstateerin, et olen nüüd terve.

Nii, minu karantiiniaeg on läbi, mis edasi? Kuna analüüside tegemiseks peaks olema haigusnähtudega, siis tõenäoliselt liigub avalikus ruumis ringi hulgaliselt nakkusohtlikke inimesi, ise seda teadmata. Tööl, poes, metsarajal, võibolla on nakatunud isegi keegi lähedane, naaber või pereliige. Olen terve ja istun kodus. Haigusnähtude ilmnemise korral hakkab kõik algusest peale. Ka kõige tühisema külmetusega. Ka siis, kui hääl ära, kerge palavik, köha, nohu, liigesvalu, iiveldus vmt. Kas uus karantiin? Ma pole ju arst, et otsustada. Endasse peab uskuma, kuid ma võin ju eksida. Olen vanuse poolest riskirühmas. Väidetavalt peaksin eriti hoolikas olema.

Plussid ja miinused

Plussid on, et saab puhata ja teha asju, mis on seni jäänud ajapuudusel soiku. Saab olla kaasaga, veeta üheskoos aega, jalutada looduses, nautida ümbrust ja midagi uut avastada. Õnneks on kevad. Ilmad on ju enamasti ilusad, päikest rohkem ja kindlasti on mõne jaoks masendust vähem. Pluss on see, et jagatakse palju teavet, milline on olukord riigis. Võrdlusi, et meil on haigeid vähem kui mujal ning surnud pole veel keegi, on lohutav kuulda.

Miinusteks on, et päev on pikem, aga tegevust on vähem ja sööd seetõttu rohkem. Kaasaga tekivad juba nädala möödudes esimesed lahkhelid, sest oleme pidevalt ninapidi koos. Jalutada on tore, kuid väike lemmikloom võib isegi sellest lõpuks tüdineda. On kevad, ilmad on ilusad ja inimesed oleksid astunud sisse ka vinoteeki. Meie oleme aga suletud ei tea kui kauaks.

Alkohol ei lahenda inimeste probleeme, kuid seda ei tee ka piim.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Pook
Pook

Mõni päev tagasi trehvasin ja nägi küll kuidagi hädine välja, et oli ilmselt garantiinis veinikeldrit kõvasti tühjendanud. Meie poistele igatahes pole lonksugi pakkunud ja ega me seda haput kusevett suhu võtagi.

Pelsot
Pelsot

Karantiin on see sõna.
A mida te poistega suhu võtate?

Pook
Pook

Suhu võtame ainult puhast kraami, põhiliselt Lätist toodud.

juss
juss

Kinnine klubi!

trackback
Kuidas me kaks nädalat karantiinis olime - Joogikoolitused

[…] Avaldatud 26. märts 2020 / Lääne Elu […]

wpDiscuz