Sydney on tuntud suurte pidustuste linnana. Igal aastal külastab Sydneyt miljoneid turiste. Üks suuremaid ettevõtmisi, mida oodatakse, on uusaasta ilutulestik. Tänavuste metsatulekahjude tõttu arvasid paljud, et ilutulestikule kuluvad miljonid dollarid võiksid minna hoopis kodu kaotanud inimeste ja vabatahtlike tuletõrjujate toetuseks. Ärajätmine oleks aga kahju toonud paljudele siinsetele ettevõtjatele, ning kuna ettevalmistused ilutulestikuks olid juba tehtud, ei oleks selle ärajätmisest võitnud mitte keegi. Tulekahjudest hoolimata pakkus Sydney sadamasillalt taevasse lastud ilutulestik võimsat vaatemängu enam kui miljonile jälgijale.
Suurte pidustuste hulgas on üks ilusamaid valgusfestival Vivid, mis kestab kolm nädalat kõige pimedamal ajal, talvises juunis. Sel ajal kaunistatakse Sydney sadama ümbrus ja kesklinn värviliste tulemängudega. Taevasse ulatuvad laserkiired, majadele projekteeritud mustrilised valgusmängud, liikuvad valgustatud skulptuurid – seda kõike korraldavad tuntud kunstnikud. Erilist silmailu pakub Sydney ooperimajale suunatud valgusmäng, mille käigus muutuvad ooperimaja „purjed” erinevate mustritega kunstiteosteks. Igal aastal on erinev teema – näiteks Austraaliale omased loomad, kes ooperimaja katusel ringi sibavad, pärismaalaste mustrid või Suures Vallrahus elavad molluskid ning korallid. Tehnoloogia ja kunsti koostöös valminud Vivid on suurim vabaõhugalerii, mis pakub vaatajatele tasuta silmailu.
Austraalia pühad on suuresti sarnased muu maailma omadega. Uus-Lõuna-Walesi osariigis on riiklikke pühi üheksa – uusaasta, Austraalia päev, suur reede, ülestõusmispühad, Anzac-päev, kuninganna sünnipäev, kevadpühad, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha.
25. aprillil tähistatakse Austraalias Anzac-päeva. ANZAC on inglise keeles Australian and New Zealand Army Corps ehk Austraalia ja Uus-Meremaa Sõjaväeüksused. Austraalia sõdurid on osalenud peaaaegu kõigis eelmise sajandi suuremates sõjalistes konfliktides. Olulist rolli Austraalia ajaloos mängib 1915. aastal toimunud Gallipoli lahing, kus inglased ja prantslased koos Austraalia ja Uus-Meremaa vägedega üritasid vallutada Istanbuli ja saavutada vaba juurdepääsu Dardanellidele. Lootus kiirest rünnakust ja võidust muutus aga kaheksa kuu pikkuseks lahingutegevuseks. Liitlased kaotasid üle 200 000 sõduri, türklaste kaotused küündisid 250 000 meheni. Enam kui 10 000 Austraalia ja Uus-Meremaa hukkunu seas oli ka muid rahvusi, sealhulgas kümneid Eestis sündinud mehi.
Kodumaal avaldas uudis Gallipoli lahingust inimestele sügavat mõju ja 25. aprill sai kiiresti tähtsaks päevaks, mil austraallased mälestavad lahingus hukkunud kaasmaalasi kui sõjakangelasi. Sündmusest, mis on nüüdseks tuntud kui Anzac-legend, on saanud lahutamatu osa Austraalia identiteedist.
1919. aastal, kui Austraalia väed saabusid kodumaale, jäi aga suur võiduparaad ära, põhjuseks oli Hispaania gripp. Pärast mitmekuist levikut Euroopas jõudis gripp ka teisele poole maakera. Kõik, kes laevadega saabusid, pidid veetma nädala karantiinis – nende hulgas olid ka kodumaale naasnud Anzac-sõjaväelased.
Märkimisväärne on, et koroonaviirus jõudis Austraalia mandrile samal aastaajal kui 1919. aasta Hispaania gripp. Jaanuaris ja veebruaris olid tollal siin vaid mõned haigestunud, kuid märtsi lõpuks oli Austraalias juba sadu Hispaania gripi käes kannatanuid. Ajaloost on teada, et piiride sulgemine võitis austraallastele aega ettevalmistuste tegemiseks, aeglustas gripi levikut ning vähendas haiglate ülekoormust. Seetõttu oli ka surnute arv palju väiksem kui mujal maailmas. Näiteks Hispaanias suri tuhande nakatunu kohta kümme inimest, Austraalias oli suremus kolm iga tuhande haige kohta. Hispaania gripi tõttu suri kogu maailmas kuni sada miljonit inimest, mis on rohkem, kui hukkus inimesi esimeses maailmasõjas.
20. sajandil oli maailmas veel kaks suurt epideemiat – 1957. aasta Aasia gripp ja 1968. aasta Hongkongi gripp. Paljud ei tea neid, sest mõlemad tapsid „ainult” enam kui miljon inimest. Loodetavasti kuulub ka COVID-19 ühel päeval nende juhtumite hulka, mida inimesed eriti ei mäleta.
Valmistugem halvimaks ja lootkem parimat. Seda ütles mulle Haapsalus elav vanaema, kes harjutab aktiivselt sotsiaalset eraldumist. Austraallastele tähendab see esialgu veel seda, et põsemusi enam anda ei tohi. Sellest, kuidas austraallased ettevalmistusi teevad, kirjutan juba järgmises loos.
