Avakülg Tags Anne-Mari Pender

Silt: Anne-Mari Pender

Anne-Mari Pender: koroonakriis ja rahakott

[caption id="attachment_292965" align="alignnone" width="1025"] Anne-Mari Pender.[/caption] Austraallased on maailma suurimate laenuvõtjate hulgas. Levinud käitumine on, et laenatakse võimalikult palju, et elada uhkes piirkonnas suurimas majas ja sõita luksusliku autoga. Pangad on alles viimase paari aasta jooksul hakanud laenu andmist rohkem piirama. Suur eraisikulaen on viinud paljud olukorda, kus isegi väike sissetuleku vähenemine võib viia kodulaenuvõtjad pankroti äärele. Võrreldes Eestiga, kus suhtelises vaesuses elab umbes 21 protsenti inimestest, on Austraalia heal järjel, kuid jääb siiski alla näiteks Suurbritanniale, Saksamaale ja Uus-Meremaale. Austraalia viimase statistikaameti rapordi järgi elab 13,6 protsenti elanikkonnast suhtelises vaesuses. See tähendab, et ühe inimese sissetulek on pärast maksude tasumist väiksem kui 2000 Austraalia dollarit kuus [1 euro = 1,7967 AUD, seega 1113 eurot – toim.]. See on väiksem kui miinimumpalk, milleks on 2800 dollarit [1558 eurot] kuus ja kolm korda väiksem kui keskmine palk. Tundub suur, kuid võrdluseks võib tuua ühetoalise korteri üüri Sydneys – 1500–2000 Austraalia dollarit kuus.

Anne-Mari Pender: maailma üks kalleimaid linnu

[caption id="attachment_292965" align="alignnone" width="1025"] Anne-Mari Pender[/caption] Sydney 6 miljonit elanikku on ära mahutatud 12 000 ruutkilomeetri laiusele maa-alale, kus on kokku 650 linnaosa. Suurimad piirkonnad on näiteks kesklinn (Inner City), idalinnaosa (Eastern Suburbs), madal põhjarannik (Lower North Shore), põhja randade osa (Northern Beaches), lõunaosa (Southern Suburbs), mägede osa (Hills District) ja lääneosa (Western Suburbs). Sydney metropoli alla kuuluvad ka Sinimäed (Blue Mountains), mis on Sydney kesklinnast 60minutilise autosõidu kaugusel asuv suur rahvusparkidest koosnev piirkond. Väikeste armsate linnade, mitmete matkaradade ja imeliste vaadetega Sinimäed on tohutult populaarne puhkekoht. Nimetus tuleb sellest, et mäed on tõesti sinised – see tuleb eukalüptipuude aurust. Sel suvel sai see piirkond aga kahjuks kõvasti kannatada suurte metsatulekahjude tõttu. Sellest räägin aga täpsemalt järgmisel korral. Sydney kinnisvara hinnad on krõbedamad kui kunagi varem, pannes paljusid noori peresid küsimuse ette – kas neil on üldse kunagi võimalik oma kodu omada. Austraalia riik on aastakümneid soodustanud eramajade omamist ning 1960. aastaks oli kolmveerand sydneylastest majaomanikud. Praegu on see muutunud – korteriomanikke ja -rentnikke on aina rohkem ja arvatavasti jäävad paljud eluaegseteks rentnikeks.

Anne-Mari Pender: kodumaa maitse

[caption id="attachment_292965" align="alignnone" width="1025"] Anne-Mari Pender[/caption] Teadaolevalt saabus esimene meremehest eestlane Austraaliasse juba 17. sajandi lõpul. Peale seda tõi Austraalia kullapalavik siia umbes sadakond eestlast ja 1933. aastaks oli Eestis sündinud sisserändajaid Austraalias kokku tuhande ringis. Ajalooliselt ei ole eestlased maakera kuklapoolele alati omal soovil rändama tulnud – sõja eest põgenemine on olnud üks suur põhjus, miks eestlased nii kaugele läksid. Austraalias kehtis sellel ajal nn Valge Austraalia (White Australia) poliitika, mis tähendas, et eelistati valgenahalisi eurooplasi. Nii suurenes pagulaste arv peale Teist maailmasõda märkimisväärselt ja 1954. aastaks oli siin umbes kuus tuhat eestlast. Sulandumine uude ühiskonda polnud lihtne. Kui Inglismaalt tulijatel olid tööturul kohalikega samad õigused, siis balti ja slaavi sõjapagulasi koheldi tööturul vähemväärtuslikena ja neil oli võimalik valida ainult teisejärguliste ametite vahel. Enamasti pidid Teise maailmasõja pagulased sõlmima riigiga kaheaastase lepingu, mis kohustas neid töötama ametites, kus parasjagu valitses tööjõupuudus – näiteks tehastes, farmides, haiglates ja kaevandustes.

Anne-Mari Pender: kibe veinitegu

[caption id="attachment_292965" align="alignnone" width="1025"] Anne-Mari Pender[/caption] Aroomis võib tunda võluvaid eksootilisi vürtse, musta pipart, lagritsat, šokolaadi ja tubakat, mida täiendavad magusate nootidega põldmari, ploom ja must sõstar. Suurepärane voolavus, naturaalne happesus ja tasakaalukas velvetine tanniin. Nii kirjeldaksin ühte klassikalist Barossa Shiraz’ veini. Töötamine veinimõisas võib pealtvaatajale tunduda meelakkumine (või siis veinilakkumine) – päikesetõusud keset imelisi viinamarjapõlde, veini maitsmine ja romantilised lõunad, paljajalu viinamarjatünnis tantsimine. Tõsiasi on aga see, et töötamine veinimõisa keldris on küll imeline kogemus, kuid midagi lihtsat selle töö juures ei ole. Minu jaoks tähendas see varajasi hommikuid, hiliseid õhtuid, valutavaid liigeseid ja veinist punased näpuotsi. Aga ka uusi kogemusi ja sõpru ning täiesti uut arusaama veinidest. Veinihooaeg, kui viinamarju korjatakse ja pressitakse, on Lõuna-Austraalias Barossas jaanuarist märtsini. Sel ajal on veinikeldris meeletult kiire – töö algab kella kuuest hommikul ja lõpeb kell seitse õhtul ning nii kuus päeva nädalas. Paar nädalat, kui oli viinamarjade küpsemise kõrghetk, pidin töötama suisa seitse päeva nädalas ja 14 tundi päevas, sest marjad tuli kiiresti töödelda. Aega ei jäänud isegi toidupoes käimiseks.

Anne-Mari Pender: viinamarjade keskel

[caption id="attachment_292965" align="alignnone" width="1025"] Anne-Mari Pender[/caption] Kolm aastat tagasi jaanuaris astusin Lõuna-Austraalia suurima linna Adelaide’i lennujaama uksest välja. Mind tabas tunne, nagu siseneksin sauna, mis ei ole veel täiesti kuumaks läinud. Kui Eestis jaheda ilmaga piisab enese paksude riiete sisse mähkimisest, siis Lõuna-Austraalias mul 40kraadise kuumuse eest pääsu ei olnud. Eriti hästi mäletan päeva, kui pidin reisima imeilusasse Barossa orgu. Sel päeval oli samuti 40 kraadi ja rongis puudus kliimaseade. Kohalikud tundusid olevat sellega harjunud, istusid rahulolevate nägudega oma kohtadel: kes luges lehte, kes uuris telefoni. Suur palavus ununes ka minul, kui aknast välja vaatasin ja hingematvaid vaateid silmasin. Käänulistel küngastel lõpmatusse voogavad viinamarjaistandused vaheldusid sametiste rohumägedega, mida kaunistasid üksikud kõrgusse ulatuvad puud. Tund hiljem rongist väljudes olin näost punane kui peet, higi nirises mööda nägu alla kaelale ja riided olid keha külge kleepunud. Endamisi muigasin, et ükski eestlane ei oleks nõus saunas tund aega riietega istudes higistama.

Anne-Mari Pender elust maakera kuklapoolel: kuidas ma sinna jäin

[caption id="attachment_292965" align="alignnone" width="696"] Anne-Mari Pender Sydeneys. Foto erakogu[/caption] Teadsin alati, et soovin mõnda aega välismaal elada, aga maakera kuklapoolele ei olnud mõtteski minna. 2015. aastal töötasin Eesti keskkonnauuringute keskuses vanemkeemikuna ja olin just saanud magistrikraadi loodusteadustes, kui otsustasin, et nüüd on aeg maailma avastada. Otsusele aitas kaasa see, et mu parim sõbranna Aleksandra oli kaks aastat varem Sydneysse läinud ja otsustanud sinna jääda. Paar kuud tegin internetis eeltööd ja lennupiletid saidki ostetud. Sydneysse jõudsin 2015. aasta detsembris, kõige kuumemal ajal, kui keskmine õhutemperatuur oli 25 kraadi. Esimesed jõulud võtsin vastu sõprade keskel kuulsal Bondi rannal piknikku pidades. Surfarid möllasid lainetes jõuluvanakostüümides, inimesed pikutasid liival päkapikumütsidega. Ilm on ka üheks põhjuseks, miks päikeseküllane Sydney on nii paljudele meeltmööda. Pehmed talved ja soojad suved on siin väljas olemiseks ideaalsed. Sydneylased just seda teevad – veedavad suurema osa oma vabast ajast surfates, grillides, piknikku pidades, matkates ja õues sporti tehes.