Avastades asjaolu, et Taani riigis on midagi mäda, avastas noor ja usaldav prints Hamlet ka selle mõtiskluse pealkirjaks oleva asjaolu. Miks nii üldiselt arvatakse ja kas see ikka ka tõelikult nii on, sellest nüüd ka seoses naistepäevaga mõningad mõtted.
Ükski avastus või ka teadmine ei sünni põhjuseta. Alus on ikka olemas, kas siis paikapidav või väljamõeldud, pidev või ajutine või ainult arvaja(te) kujutluse vili.
Ajalooliselt on küll tõepoolest enamikel juhtudel mehed valitsenud naiste üle, aga on ka vastupidi, nii pereringis kui riigi mastaabis, tänapäeval eriti ka suurfirmades. Oma iseloomult on naised üldiselt siiramad, naiivsemad ja ettevaatlikumad, erandjuhtudel aga ka jõulisemad ja efektiivsemad kui mehed. Meenutagem kasvõi Katariina Suurt. Mis oleks kaasaegne sotsiaalteadus ja -demokraatia ilma Marju Lauristinita? Nende naiste seisukohtade ja tegevusega võib nõustuda või mitte, aga autoriteeti neil on olnud ja tihti enam kui samasugustel positsioonidel olnud meestel.
Ometi teame ka,et perevägivalla ohvrite enamik on naised ja sugugi mitte alati pole nad olnud ilmtingimata füüsiliselt või isegi vaimselt nõrgemad kui „jõumehed“, kes neile kurja tegid, vaid nad lihtsalt leppisid sellega. Leppisid kui paratamatusega. Leppis sauna-Mari. Leppis Oru perenaine. Aga Krõõdale füüsiliselt haiget teha ei tulnud Andresele mõttessegi. Miks nii? Suure tõenäosusega oli Mari tugevama kondiga. Ka oleks tal pidanud Andrese üle teatud mõjuvõim olema, sidus neid ju mingilgi määral ühine tolle aja kohta tavatu tee ühise leivakapi juurde,mille üheks kaasnähtuseks oli pooduna rippuv Juss. Oleks pidanud nagu ühendama,aga hoopis eraldas.
Muidugi on tänapäevaks paljugi muutunud. Keegi mu tuttav väljendus tabavalt,et tänapäeval oleksid vanad vingamehed Andres ja Pearu ilmselt mõlemad registris kui kriminaalselt karistatud koduvägivallatsejad. Statistika pole küll kõikemäärav,aga paraku on enamik vange mehed ja enamik kirikuinimesi – tänapäeval juba mõnel pool isegi vaimulikke-naised. Niisiis on ikkagi vägivald ja jõulisus eelkõige omane meestele ja vast seetõttu, et nad on lihtsalt füüsiliselt tugevamad. Eks muidugi ka tüdrukud koolis kaklevad,aga enamasti on see poiste pärusmaa.
Sõnalises sfääris on pisut teine lugu. Tagarääkimine on nüüd küll rohkem naiste ala, kui Vargamäele tagasi minna, siis eks see olnud saunaeit, kes tegelikult oma klatšiga Jussi puu otsa ajas. Siin pole kahtluse varjugi. Sõnad võivad olla ohtlikud ja teravamad kui miski muu tajutav siin maailmas.
Ei saa mööda minna ka allumise temast. On ilmselge reegel, et nõrgem pool allub tugevamale. Muidu poleks tugevusel mõtetki. Lugesin just Svetlana Loginova raamatust „Kriminaalne Eesti“, kuidas sarimõrvar Dmitri Medvedjev oli noorte neidude hulgas üsna populaarne. Muidugi ei teadnud naiivitarid mõrvadest tõenäoliselt midagi, aga see, et tegu polnud ausa ja korraliku noormehega oli ilmselge. Tööl ei käi, raha on, vägivaldsus paistis vast ikka ka välja. Ja ikkagi toetuti temale.
Sellised toetumised on nii väiksemas ruumis kui suuremas ringis üsna tavalised. Meenub üks USA film Teise maailmasõja lõpust, kus ühes Saksa mõisnikuperes olid pojad teatud asjaolude tõttu võidelnud mitte natside, vaid liitlaste poolel. Sõda lõppes ja nüüd olid nemad võitjad, samas kui enamus rahvast kuulus kaotajate leeri. Nende oma ema tajus küll, et olukord on talle kasulik – ameeriklaste käest sai üht-teist jne., aga samas ei suutnud hoolitsev ema jätta märkimata õhtuvestluses USA ohvitseride ja oma poegade juuresolekul, et „lõpuks läks pahasti küll, aga milliseid paraade ikka peeti…“ Mis pidid ütlema oma sõpradele külla tulnud ohvitserid? Nemad ju teadsid,et „paraadide“ ja nüüdseks Saksamaal valitseva kaose ja hädade vahel oli otsene seos. Viisakate inimestena lahkusid nad vist üsna pea ja jätsid pere omavahele. Naiivsevõitu perenaine sai küll aru,et midagi oli valesti läinud, aga päris põhjani ta ikka ei taibanud. Selle põhjuseks oli aastatepikkune ajupesu. Ei mäleta enam, kas selles osales ka pereisa, aga kindlasti osales selles propagandaminister Josef Goebbels. Temalgi ei jäänud muud üle kui oma naeruväärne ja julmuses pakatav elu – koos naiseja lastekarjaomaga – ära lõpetada. Ja naine oli nõus. Ja rõõmuga nõus. Nagu Eva Braungi. Kas tosin aastat Saksamaad valitsenud meeste kaasad olid kurjad naised? Kui mitte, siis miks nad valisid enesetapu, pr. Goebbels ka lastetapmise? Mingi vägi pidi olema, mis neid selleks sundis. Armastus see olla ei saanud ja vihkamine see vist ka polnud.
Muidugi on ajaloos olnud ka tõeliselt julmi naisi. Meenub kuningas Heroodese vennanaine, kes lasi oma ilusal tütrel paluda tasuks joobnud pidutsejate karjale kauni tantsu esitamise eest Ristija Johannese pead. Vaevalt seal küllaltki eriilmelises seltskonnas oleks olnud kedagi teist – kaasa arvatud kuningas Heroodes ise – kes oleks tõeliselt südames soovinud Ristija Johannese surma. Heroodia aga soovis ja sai ka. Joovastunud valitseja ei suutnud vastupanna tigedale ja kavalale naisterahvale. Selline olukord on aga pigem erandlik
8. märtsil viivad tuhanded ja kümned ja isegi sajad tuhanded mehed oma armsatele naistele lilleõie või –õied ja see on ilus traditsioon. Kuid mehed, hoidkem neid imearmsaid olevusi ka muul ajal. Ja ärgu ühiskond lubagu oma nõrgemale osapoolele liiga teha. Ärgu lubagu enam!
Jaanus Riimets
Eks see, kas ja kuidas mõttest aru saadakse oleneb ikka ka aru saada tahtjast. Kui nime järgi võtta,siis vist väga suuuurt arusaamisvõimed oodata oleks liig.
Ja mis on selle mõttetu epistli mõte? Või uudis,mida me enne ei teadnud? Aga eks me näe,ütles pime ja põrutas vastu puud.