Teadaolevalt saabus esimene meremehest eestlane Austraaliasse juba 17. sajandi lõpul. Peale seda tõi Austraalia kullapalavik siia umbes sadakond eestlast ja 1933. aastaks oli Eestis sündinud sisserändajaid Austraalias kokku tuhande ringis.
Ajalooliselt ei ole eestlased maakera kuklapoolele alati omal soovil rändama tulnud – sõja eest põgenemine on olnud üks suur põhjus, miks eestlased nii kaugele läksid. Austraalias kehtis sellel ajal nn Valge Austraalia (White Australia) poliitika, mis tähendas, et eelistati valgenahalisi eurooplasi. Nii suurenes pagulaste arv peale Teist maailmasõda märkimisväärselt ja 1954. aastaks oli siin umbes kuus tuhat eestlast.
Sulandumine uude ühiskonda polnud lihtne. Kui Inglismaalt tulijatel olid tööturul kohalikega samad õigused, siis balti ja slaavi sõjapagulasi koheldi tööturul vähemväärtuslikena ja neil oli võimalik valida ainult teisejärguliste ametite vahel. Enamasti pidid Teise maailmasõja pagulased sõlmima riigiga kaheaastase lepingu, mis kohustas neid töötama ametites, kus parasjagu valitses tööjõupuudus – näiteks tehastes, farmides, haiglates ja kaevandustes.
“siis balti ja slaavi sõjapagulasi koheldi tööturul vähemväärtuslikena”.Samuti koheldi enamust eestlatest ka Rootsis aga tänapäeval tehakse
suuremas plaanis ainult head nägu.