„Oh, kindlasti Palestiina! Seal on maailma kõige sõbralikumad inimesed!” kuulen järjekordse reisil kohatud inimese käest vastuseks küsimusele, millisest riigist on tal kõige soojemad mälestused.
Mulle meenuvad Palestiinaga hoopis vastupidised asjad: uudised konfliktidest, Palestiina kõrval asuva Iisraeli kohustuslik kolmeaastane ajateenistus või hoopis küsimus, kas Palestiina on ikka ametlikult riik. (Selle vastuse annab välisministeeriumi koduleht: Palestiina Omavalitsus (POV) on piiratud tegutsemisõigusega üksus ning seetõttu ei ole Eestil võimalik POVga suhelda kui suveräänse riigiga.)
Palestiina külastus tuleb mul aga ette võtta ja sinna jõudmiseks maandun Iisraeli mitteametlikus pealinnas Tel Avivis. Mind tervitab päike, soe Vahemeri ja moodne linn, kus hinnad on enamasti kõrgemad kui Eestis. Kuna minu sihtkoht on Palestiina ala Jordani Läänekallas, siis hakkan kohe kiiresti turisti mängima.
Kõlab küll veidralt, aga just seda ma tegema pean. Nimelt plaanin kümnepäevasest reisist seitse veeta Jordani Läänekaldal. See ei ole otseselt keelatud, aga võib tekitada probleeme, kui hakkan koju naasma. Tel Avivi lennujaama soovitatakse tulla viis-kuus tundi enne lendu, sest võib juhtuda, et sind suunatakse enne lennule lubamist eraldi turvakontrolli, kus vaadatakse läbi kogu su kaasas olev maine vara. Kõik selleks, et teha kindlaks, ega sa ometi Palestiina aladel ei käinud. On neid, kes on selle kontrolli pärast lennust maha jäänud, aga ka neid, kes Palestiina aladel käinuna ka kümneks aastaks Iisraeli sõidu keelu saanud, rääkimata kogu pildi- ja videomaterjali kustutamisest, mis nad reisil talletanud on.
