0

Kuidas ma lõvisid ja elevante fotoaparaadiga sihtisin

Piknik rahvuspargis. Giid on masai hõimust ja kannab neile omast punast rüüd. Foto: erakogu

Piknik rahvuspargis. Giid on masai hõimust ja kannab neile omast punast rüüd. Foto: erakogu

Keenias ühistranspordiga sõites võib lühike teekond venida mitmetunniseks. Just niimoodi juhtub minuga teel Masai Mara rahvusparki elevantide, kaelkirjakute, lõvide ja teiste vägevate loomade juurde.

Sõidu esimene ots asfaltteel läheb kiiresti. 100 kilomeetrit enne sihtkohta, Naroki linnas, vahetan minibussi ehk matatu väiksema sõiduki vastu. Ees ootav tee on asfaldita ja sarnaneb mõnel lõigul hoopis kivise jõepõhjaga, mida on jalgsi kiirem läbida kui autoga. Kuna suurem osa turiste jõuab rahvusparki Nairobist startinud turistibussidega ja asustus on hõre, siis ei ole sel teel ka piisavalt sõitjaid, et minibussil sõit ära tasuks. Tuleb istuda pisikesse Toyota Yarisesse, mis matatu rolli täidab.

Algus on paljutõotav – pagasiruum laotakse kaste ja kotte täis ning autosse istub kokku viis inimest. Pool tundi pärast sõitmist peatab aga vanem naine tee ääres viibates meie matatu ja peale istub veel kaks reisijat koos pagasiga. Nüüd jätkub konarlik sõit viiekohalises väikeautos juba seitsmekesi. Veidi hiljem peatume taas – seekord teeäärse töökoja juures, kus umbes pool tundi autot parandatakse. Sel ajal saan puhata oma kaela, mis pidevalt kuklasse vajuvate kastide koorma all juba kangeks jääma kippus. Sihtkohta jõuame pimedas. 100 kilomeetrit kuue tunniga – käkitegu!

Artikli lugemiseks tellige digipakett või logige sisse!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz