Kolm aastat tagasi jaanuaris astusin Lõuna-Austraalia suurima linna Adelaide’i lennujaama uksest välja. Mind tabas tunne, nagu siseneksin sauna, mis ei ole veel täiesti kuumaks läinud. Kui Eestis jaheda ilmaga piisab enese paksude riiete sisse mähkimisest, siis Lõuna-Austraalias mul 40kraadise kuumuse eest pääsu ei olnud. Eriti hästi mäletan päeva, kui pidin reisima imeilusasse Barossa orgu. Sel päeval oli samuti 40 kraadi ja rongis puudus kliimaseade. Kohalikud tundusid olevat sellega harjunud, istusid rahulolevate nägudega oma kohtadel: kes luges lehte, kes uuris telefoni. Suur palavus ununes ka minul, kui aknast välja vaatasin ja hingematvaid vaateid silmasin. Käänulistel küngastel lõpmatusse voogavad viinamarjaistandused vaheldusid sametiste rohumägedega, mida kaunistasid üksikud kõrgusse ulatuvad puud. Tund hiljem rongist väljudes olin näost punane kui peet, higi nirises mööda nägu alla kaelale ja riided olid keha külge kleepunud. Endamisi muigasin, et ükski eestlane ei oleks nõus saunas tund aega riietega istudes higistama.
