1

Heino Tamm: rahvarõivaste triipkood ühendab kogukondi

Heino Tamm
Heino Tamm

Põhiseaduse preambulis on kirjas, milleks meie riik eksisteerib: et sellel maal püsiksid eestlased, et püsiks eesti keel ja kultuur. Kultuuriline järjepidevus hoiab maad ja rahvast koos. Lihtne on köidikuid purustada, kuid väga kallis neid tugevaid kultuurilisi sidemeid taastada. Kultuurilisi sidemeid, ka tugevat piirkondlikku identiteeti ei saa kuidagi kunstlikult või käsu korras luua. Need sidemed tuginevad ajaloole ja rahva harjumustele.

Meie maadelt on üle käinud igasuguste nimetustega haldusüksusi: kreisid, kubermangud, foogtkonnad ja nii edasi kuni oblastiteni välja. Need kõik kipuvad nüüd juba sageli ununema ja neist ei teata ka enam suurt midagi. Aga vaat kihelkonnad pole ununenud. Meie ajaloos mõistetakse kihelkondi mitmes tähenduses: olid muinaskihelkonnad ja kirikukihelkonnad. Asi, mis on alguse saanud kusagil rohujuure tasandil, on inimestele väga vajalik. See on kestnud aastasadu. Vähe sellest, kihelkondadeta ei saa ka tänapäeval – nendega arvestavad rahvusteadused, ajaloolased, keeleteadlased, muuseumid ja arhiivid.

Muinaskihelkonnad olid siinmail elanud inimeste piirkondliku eneseteadvuse alus. Kihelkonnad tekkisid loodusgeograafilist ümbrust arvestades. Piire ei tõmmanud otsustamisõigusega asjamehed kusagil laua taga, need seadis paika loodus.

Pärast okupatsiooniaastaid Eestis ametlikult küll kihelkondi ei taastatud, kuid nende piirid on inimeste harjumusi paljuski mõjutanud justkui kirjutamata seadusena. See, kuhu inimene jõulukirikusse läheb, millise kalmistuga ollakse esivanemate haudade kaudu seotud või millise kogukonna rahvarõivad laulu- ja tantsupeole minnes selga pannakse, sõltub just kihelkondlikust kuuluvusest. Kodukirik ja -kalmistu on need kohad, mis hoiavad perekondi tihedais sidemeis oma kodukandiga.

Kui varasemad haldusreformid olid üldjuhul jäänud kihelkondade piiridesse, siis viimane reform paiskas seni vähemalt rahva teadmistes ja mõttemallides kinnistunud piirid segamini. See on teema, mida inimesed kohtadel tunnetavad, kuid millest avalikult on väga harva räägitud.

Haldusreformi puhul ei olnud küsimus mitte valdade kokkupanemises või lahutamises, vaid seniste kihelkondade identiteedi lõhkumises.

Oma paikkonna identiteedi hoidmiseks tuleks taas hakata väärtustama kihelkondi, mis on aluseks kogukondade arenemisel, keelemurrakute piiritlemisel ja ka traditsioonide kujunemisel. Tugev paikkonna identiteet on üks paljudest võtmetest, mis aitab vältida või vähendada ka ääremaastumise mõjusid.

Kunagiste kihelkonnapiiride tähistamise aktsiooniga tegi eesti rahva muuseum kingituse kogu rahvale. Kõikidele Eesti maanteedele paigaldati pruunid kihelkonnasildid, mis juhatavad nüüd teel kulgeja ühest kihelkonnast teise. Kas need on üksnes sildid maantee ääres või huvitavad meie inimesi ka praegu?

Kihelkonnasiltidega tähistati eelkõige meie ajaloolisi kultuuripiirkondi. Et kui lapsed laulavad koolis oma kihelkonna rahvalaulu, siis nad ka teaksid seda, kust nende kihelkond algab ja kus lõpeb ning mis on nende naaberkihelkonna nimi. Et me teaksime Eestis ringi liikudes alati, millises kihelkonnas me parasjagu oleme.

Küllap olete märganud või ka ise värvinud aiaplanke kihelkonna värvidesse, märganud vastavais mustreis bussiootepaviljone ja käpikuisse kootud mustreid. Need on vaid mõned viited, mis juhivad meid jälle kihelkonna radadele.

Kogu meie vanem kultuurikiht on kihelkondlik. Rahvalaul, rahvarõivas ja keelemurre on kihelkonna, mitte maakonna, valla või rajooni oma. Iga rahvarõivas on pärit mingist kihelkonnast. Kui lauldakse rahvalaulu, pärineb seegi teatud kihelkonnast. Omakultuuri üheks alustalaks on ajaloolise keele kasutamine.

Traditsioonidel on suur mõju elanikkonna kohalikule identiteedile, mida küll Nõukogude võim kohati lausa jõuga püüdis hävitada. Traditsioonide austamise kõrval võiks küsida: mille mõjul need on tekkinud ja kas need põhinevad väärtustel, mis toimivad tänapäevani?

Kes meist ei tea hoogsa viisiga laulusõnu: „Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud…” Nii laulavad eestlased oma kodustel pidudel. „Tuljak” lõpetab tantsupeod. Mis seal salata, neis laulusõnades on väge ja võlu, midagi sellist, mis annab meile kogukonnana rohkem jõudu kokkuhoidmiseks.

Sel aastal toimus suur juubelilaulu- ja tantsupidu „Minu arm”, millele eelnes Läänemaa rahvapidu „Ilmaratas”. Hea tunne oli, kui meie peost võtsid osa Lihula naiskoor ja rahvatantsurühm. Lihula kuulub nüüd Pärnu maakonda, aga igasuvist rahvapeotraditsiooni seal ei ole.

Eripära on tuntav endise Ridala kihelkonna piires, kus tegus kogukond on palju aidanud kaasa kodukanditunde selginemisele ning kinnistanud põlisasustuse olemasolu. Juba saabuval 2020. aastal saab toimuma suurem kihelkonnapäev Ridala kihelkonna maadel, kui tähistatakse ka püha Maarja-Magdaleena koguduse esmamainimise 800. aastapäeva.

Küsigem endilt peagi saabuval vaiksel jõuluajal: mida me oma kodukihelkonnast teame? Mida me kihelkondliku ajalooga seostame ja kuidas saame seda väärtust tulevastele põlvedele edasi kanda? Vastused neile küsimustele on meie endi sees.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Jõulusoov...
Jõulusoov...

Ristil COOP kaupluse aknal on Harju-Risti kihelkonna seeliku värvid. Praegune alevik kuulus ikka Kullamaa kihelkonda. Parandage ükskord ära ! Noored ei tea oma juuri just tänu suurte valdade tekkimisele. Vaatasin fotosid ühisest jõulupeost,nii vähe rahvast…Sama palju laudu oli Ristil varem kohalikul peol.

wpDiscuz