Lõuna-Ameerika ühes kõige vaesemas riigis saab turult osta laamalooteid või sõita kõrgel majade kohal gondlis kõlkudes – justkui Austria suusakuurordis – tolmusesse getosse psühhedeelseid maju uudistama. Ehk – tere tulemast Boliiviasse!
On peaaegu südaöö, kui maandun Boliivias, El Alto lennujaamas. Kauplen oma vigases hispaania keeles ühe taksojuhiga kiirelt sobiva hinna ning olengi teel kesklinna.
On juuni ja siinpool maakera on talv. Väljas on paar miinuskraadi ning olen õnnelik, kui näen, et hotell asub uues kõrges hoones. Küllap on siin ka küttesüsteem, mis naaberriigis Peruus vanadel majadel puudus, ja toas soe. Eksin rängalt, sest kui 14. korrusel asuvasse tuppa jõuan, puudub seal küte ja tagatipuks on aken pärani lahti. Õnneks on toas mitu rasket alpakavillast tekki.
Hommikul on aeg tutvuda La Paziga. Linn asub 3600 meetri kõrgusel merepinnast ning kesklinnas olles on tunne, justkui oleksin kausi põhjas – linn asub orus ning majad on ehitatud ümbritsevatele mäekülgedele, peaaegu n-ö kausi servadeni.
Tantsivad sebrad
Hakkan teed ületama ja mõistan üsna kiiresti, et autojuhid proovivad tee andmise asemel sind pigem eest lükata. Vihase liikluse rahustamiseks on linnakodanikel omad meetmed ja üsna tihti ärkavad siin ülekäigurajad ehk sebrad ellu. Keset tihedat linnaliiklust astuvad ülekäiguradadele sebrakostüümides vabatahtlikud, kes jalakäijaid üle tee aitavad, tantsivad ja nalja teevad.
Aga linnas jalutamine ei ole tegelikult mu esimene valik – kõrguse tõttu on hingata veidi raske ja künklikus linnas seetõttu ka vaevarikas jalutada. Palju parem on liikuda köisraudteega.
Seesama köisraudtee, mida kasutatakse suusakuurortides või mõnes riigis turismiatraktsioonina, on siin täiesti tavaline ühistransport. Kuna köisraudteesüsteemi ehk Mi Teleferico ehitas Austria firma, siis erinebki see suusakuurortides kasutatavatest vaid sellega, et uksel ilutseb 14 aastat peaminister olnud Evo Moralese nägu. (Boliivia poliitiline olukord on põnev – veel juunis oli Morales peaminister, praeguseks on ta aga valimispettuse kahtluse tõttu võimult kukutatud ja elab Mehhikos eksiilis.)
Kaheksa liiniga saab tervele linnale tiiru peale teha ning rahulikult istudes (ja hingates) vaadet nautida. Suurem osa La Pazi majadest on ehitatud tuhmidest punastest tellistest, millele viimistluskiht veel panemata ning mille katustel turritavad järgmise korruse ootel terassarrused. Kogu linn on seetõttu justkui poolik ehitustanner. Seaduse järgi hakkab omanik hoone eest makse maksma alles siis, kui hoone valmis. Nii ongi need majad ametlikult alles ehitusfaasis, kuigi tegelikult elatakse neis juba aastaid.
Gringo’d ja cholet’id
Muide, kui Boliivias turul käite, ärge ehmatage, kui turulettide kohal ripuvad laamade surnud looted. Kui Eestis pannakse uue maja nurgakivisse värske ajaleht või ehitusel osalenute nimekiri, siis Boliivias maetakse vundamenti laamaloode. See on ohverdus Pachamamale (emakesele maale), mis peaks tooma head tervist ja õnne. Mida suurem on ehitis, seda võimsam peab olema ohverdus ja kuulduste järgi võis aastakümneid tagasi suurte hoonete vundamenti matta ka (peamiselt elu hammasrataste vahele jäänud) inimesi. Kas tegemist on linnalegendi või päriseluga, ma lõpuni teada ei saa.
Aga tagasi köisraudteele. Üles oru servadele jõudes avaneb üllatav vaatepilt. La Paz küll lõpeb, aga linn läheb edasi. Siit algab El Alto, mis on La Pazist vaesem ja karmim koht. Siin on näiteks tänav, mis täis bordelle. Kui sealsetel tänavatel jalutame, hõikab üks mees meile järele: „Gringos, m*****f***ers!” (Gringo ehk välismaalane hispaania keeles ja ropp solvang inglise keeles, mille jätan tõlkimata.)
Turiste meelitab El Alto peamiselt arhitektuuriga. Suurem osa maju on küll nagu La Pazis „pooleli”, ent nende vahel säravad uskumatult värvikirevad ning uhked hooned, millesarnaseid ma kusagil mujal kohanud pole. See on Neo Andean ehk uus Andide arhitektuur ja selle eestvedajaks on arhitekt Freddy Mamani.
Nende psühhedeelsete hoonete kirjeldamiseks ei piisa sõnadest, sest kõik, mida ma siia kirja panen, on ikka vähe. Väljast tunneb Mamani majad ehk cholet’id ära julgete punaste, kollaste, roheliste, siniste värvide järgi, mis jätavad oma paigutusega mulje, justkui oleks tegu arvutimängu või värvikirevate robotitega. Seest on hooned veelgi julgemad ja sirget lage või ornamentideta seina on sealt raske leida. Need majad on lihtsalt „üle võlli”.
Mulle selgitatakse, et hoonete omanikud on tihtipeale siitsamast pärit inimesed, kes on rikkaks saanud (enamasti välismaal, näiteks Venezuelas enne, kui seal olukord kehvaks läks) ja nüüd koju tagasi tulnud. Esimesel korrusel asub äripind, kus on näiteks pood või kohvik. Teisel korrusel on enamasti majaomaniku tööruumid. Edasi läheb pilt veidi kirjumaks ning sealt võib leida näiteks basseini, balli- või pallisaali. Kõige kõrgemal korrusel elab omanik ise.
Talvisesse Eestisse värvide toomiseks leiab internetist Freddy Mamani stiili kohta palju huvitavat materjali. Miks mitte vaadata, kuidas ühe Boliivia mehe hullumeelsed ideed El Alto tänavatel teoks on saanud, ja proovida ka ise üks Mamani stiilis maja paberile panna? Loovuse piire testib see harjutus kohe kindlasti.
kui peaminister…..) Keili võib ju reisisell olla, aga Morales oli sama palju peaminister kui Jüri Ratas president…..