„Küsige temalt kalmistute kohta, Dean,” märkis USA president Lyndon Baines Johnson kaitseminister Dean Ruskile salvava viitena rohkem kui 20 000 USA sõdurile, kes on maetud riigis, mille vabastamise nimel nad surid. Aasta oli 1966 ja kindral Charles de Gaulle, Prantsuse president, oli just teatanud otsusest lahkuda NATO sõjalisest juhtimisstruktuurist ning nõuda kõigi võõrvägede lahkumist riigist.
Ajalootunnetus aitab hajutada järgmise nädala NATO tippkohtumist ümbritsevat süngust. Prantsuse president Emmanuel Macron on hoogustanud oma psühholoogilist sõda „ajusurmas” alliansi vastu, öeldes, et Lääs peaks kartma terrorismi rohkem kui Venemaad või Hiinat. Donald Trumpi sõrm ripub tema klaviatuuri potentsiaalselt surmatoovate nuppude kohal: USA presidendi üksainus impulsiivne säuts võib, vähemalt meie avalikkuse ja vaenlaste silmis, rebida puruks NATO olemasolu vundamendiks oleva USA julgeolekugarantii Euroopale.
Kõik need on tõsised probleemid, aga NATO on vägagi vastupidav. Liitlasi võib härra Macroni ülespuhutus võpatama panna, kuid ta on de Gaulle´iga võrreldes sõbralik ja konstruktiivne liitlane. Türgi asetab pinge alla NATO väite väärtuspõhisest alliansist. Samas olid Hispaania ja Portugal suurema osa külma sõja ajast diktatuurid. Eeskujulikud demokraatiad ei olnud alati ka Kreeka ja Türgi.
Härra Macroni lahmiv (tema ütleks „visionäärlik”) lähenemine võib kodumaal küll hästi peale minna, kuid see ei aita luua praktiliste sammude astumiseks vajalikku konsensust. Prantsusmaa on enda vastu meelestamas Poolat, Balti riike ja isegi Saksamaad.
Prantsuse president on põletanud poliitilist kapitali ka katastroofilise otsusega blokeerida Euroopa Liidu liitumiskõneluste alustamine Põhja-Makedooniaga (see Balkani riik loodab saada tuleva nädala tippkohtumiselt rohelist tuld NATO-ga liitumiseks).
Prantsusmaa ketserliku lähenemise peamine tulemus on seni olnud transatlantilise tõsiusklikkuse kinnistumine Saksamaal. Sakslastele ei meeldi president Trump, kuid neid ärritavad ennast maailma nabaks pidavad Prantsuse poliitikud veel rohkem. Kui USA valitsus kärpis oma panust NATO peakorterite tegevuskulude katmisse, täitis Saksamaa kiiresti tekkinud tühimiku.
Venemaa rünnak Ukraina vastu 2014. aastal tõi kaasa hilinenud, kuid kasuliku NATO heidutushoiaku tugevdamise. Liitlasvägede roteeruv kohalolek Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas tähendab, et igasugune Venemaa agressioon nende riikide vastu kujuneb palju kulukamaks ja keerulisemaks, kui see oleks olnud 10 aastat tagasi. Osaliselt sellest tulenevalt ei tohiks võimalik Venemaa üllatusrünnak Kirde-Euroopas olla isegi lääneriikide ees seisvate probleemide esikümnes.
Tõsi, Kremli jaga-ja-valitse mängud on vastikud ja mõnikord tõhusad. Venemaa on rünnanud Lääne poliitilisi süsteeme mitte ainult 2016. aastal Ühendriikides, vaid ka Prantsusmaal (nagu härra Macron võiks meenutada). Aga alliansi jaoks tervikuna on Hiina praegu Venemaast palju suurem oht. Režiimil Pekingis on globaalsed ambitsioonid, haare ja kaal, mis ületab suurelt kõik, mida Vladimir Putini allakäiv naftariik on võimeline välja panema.
Lääne ees seisvad suured probleemid ei ole põhiliselt sõjalised. Need tulenevad peamiselt majandussüsteemi läbikukkumistest: räpane raha poliitikas, tajutav ebaõiglus riskide ja tagajärgede koha pealt ja mõnel rindel ka kasvav tehnoloogiline lõhe Hiinaga.
Tulemuseks on pinged sisemisel ja välisel sidususel ning ohtrad võimalused meie vastastele. Need probleemid on lahendatavad, kuid lahendused nõuavad tõsist mõttetööd ja valusaid valikuid, peamiselt riikide valitsustelt, mis ei ole pehmelt öeldes just tõusmas ülesannete kõrgusele.
Tõsi, NATO võime selle juures abi pakkuda on piiratud. Aga on ebaõiglane süüdistada haamrit selles, et see ei ole kruvikeeraja.
