Praxise hiljutise uuringu järgi on Eesti koorijuhtide keskmine palk 113 eurot kuus, 13 protsenti teeb tööd täiesti tasuta. 90 protsendil on teine töökoht, 61 protsenti juhendab rohkem kui ühte koori.
Võib muidugi öelda, et koorilaul ja pillimäng ning rahvatants on hobid, mille eest peavad harrastajad ise maksma. Koori- ja orkestri- ning rahvatantsurühma juhid on professionaalid, kes on õppinud sama kaua kui arstid – üle kümne aasta. Alati võib valida tasuvama töö.
Nii võiks ehk tõesti mõelda, kui meil ei oleks 150 aasta pikkust laulupidude traditsiooni. Selles, et me elame praegu vabas riigis, on laulupidudel oma osa, ja mitte väike. Vaevalt olnuks laulvat revolutsiooni, kui eestlased poleks üle saja aasta koos laulnud ja tantsinud. Jah, olnuks ehk mõni teine revolutsioon, aga kas ka sama tõhus? Keeleteadlane Martin Ehala kirjutas sel nädalal Postimehes, et laulupidu on nagu muusikaga relvastatud rahvaarmee, mille üksused käivad vähemalt korra nädalas koos harjutamas ja kogunevad iga viie aasta tagant suurõppusele.
See armee moodustus 150 aastat tagasi elevusest ja entusiasmist, aga ükski elevus ja entusiasm ei kesta 150 aastat. Ei saa ega peagi kestma, kuigi me näikse arvavat, et peab. Läänemaa koorijuhidki on oma palgast rääkides häbelikud ja kiirustavad lisama, et nende palk on lauljate lust ja rõõm ning rahulolu hästi tehtud tööst, mitte raha. Meie laulupeotraditsiooni kannab ikka veel elevus ja entusiasm nagu ärkamisajal, aga ilmselt enam mitte kaua. Laulu- ja tantsupeoliikumise 1400 juhist lahkub mõne aasta pärast vanuse tõttu umbes 400, noori peale ei tule.
Kui me tahame, et laulupeotraditsioon jätkuks, siis tuleb selle kandjaid ka vääriliselt hinnata. On lubamatu ja arusaamatu, et nad peavad tasuta tööd tegema. Õhin leiba lauale ei too.
Pähklite eest saab palgata ainult ahve. Ei kõla vb just kõige ilusamini, kuid on sellegipoolest täiesti õige. Vähemalt eraettevõtluses käivad asjad nii.