content/uploads/2019/11/Kenotaaf-Ridala-vanal-kalmistul.-Foto-Küllike-Valk.jpg">
Paljudel kalmistutel on üles seatud kenotaafid. Foto: erakogu[/caption]
Keset kõige pimedamat aega on hingedepäev eesti inimeste jaoks heaks pidepunktiks, mis aitab endasse vaadata ja leppida lähedaste lahkumisega, mõtiskleb Ridala kirikuõpetaja Küllike Valk.
Hingedepäev kuulub nende tähtpäevade hulka, mille puhul enamasti ei olda jaotunud kahte leeri, kes püüavad omavahel paika panna, ons algselt tegu paganliku või kirikliku tähtpäevaga.
Ju on hingedepäev selleks natuke liiga püha ja ehk veidi müstilinegi. Nii või teisiti võib öelda, et eesti inimesed on otsustanud seda päeva austada ja süüdata oma koduaknal või kalmistul lahkunud sugulaste-lähedaste haudadel küünla. Laiemalt hakkas see tava levima 1990. aastatel.
Hingedepäev on Küllike Valgu sõnul eesti inimeste jaoks oluline pidepunkt keset aasta kõige pimedamat aega, novembrit-detsembrit, kui paratamatult võib tekkida tunne, et see pimedus ei saa enam kunagi otsa. Ärkad – pime. Tuled töölt – pime.
„Inimene soovib selles lohutus pimeduses valgust leida. Valgus on inimese jaoks oluline, ilma valguseta me ei saa elada. Aga peab meeles pidama, et valgus ei pääse mõjule, kui ei ole pimedust,” rääkis Valk.
Ka hingedepäev ise võib osale inimestele hoopis veidi morbiidne tunduda, nagu kõik, mis on seotud siitilmast lahkunutega ja hingeks nimetatuga.
ka pime kui Jumalat ei tunne.
Ei pea olema usklik, et leinata oma lähedasi. Ka ilma Jumalat tunnistamata on sisemine vajadus ja rahu enda sees leidmine küünlaid hauale süüdates. Seda me teeme ju enda seest tuleneva sooviga, need kes seal hauarahus, ei tea ega tunne sellest midagi.Meile, elavatele on see tähtis.