0

Andrus Karnau: Salajõe rahva võitlus

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Andrus Karnau. Foto: Arvo Tarmula
Andrus Karnau.
Foto: Arvo Tarmula

Salajõe küla naabruses asuvas Niibi turbarabas kuulub kaevandamisõigus suurele rahvusvahelisele kontsernile Kekkilä. Läinud kolmapäeval otsustas riigikohus, et Kekkiläl pole õigust seal avada uut 174 ha suurust kaevandusala, sest see ohustab naabruses oleva küla kaevuvett. Sealkandis pole palju majapidamisi, võibolla paarkümmend kaevu ümbruskonna peale kokku. Kekkilä on aga osa Soome Vapo ja Hollandi van Buurenite perekonna ühisest aiakaupade ettevõttest, mille käive küünib kolmesaja miljoni euroni.

Probleem on Salajõel selles, et kaevust ei saa puhast vett, ei lihtsast salvkaevust ega moodsast ja kallist puurkaevust. Ikka tuleb pruunikat rauarikast väga kõrge PH-tasemega lögast ollust. Külarahvas osutab turbakaevandusele, viimane aga kehitab õlgu, öeldes, et tõestage ära.

Riigikohtu otsus oli ootamatu, sest miski ei ennustanud, et külarahvas võiks õiguse saada. Kekkilä on veendunud, et ta võib kaevandada. Keskkonnaamet on kindel, et firma võib kaevandusala suurendada, sest keskkonnauuringud ei tõesta kuidagi, et turbakaevandus on süüdi rikutud kaevuvees. Majandusministeerium teab samuti, et Niibi uus turbakaevandus vastab riiklikele huvidele.

Ainus, kes peale külarahva polnud selles kindel, et turbakaevandust võib veelgi laiendada, oli hüdrogeoloog Pille Sedman. „Kui hakkasin uuringuid ja aruandeid lugema, siis avastasin, et nende järeldused on täiesti tendentslikud ning püüavad iga hinna eest turbakaevanduse mõju vähendada,” ütles Sedman Lääne Elule aprillis 2015. „Aruandes leiduvad uuringud on täis lollusi.”

Kekkilä tellitud uuringute põhjal on kaevandusel küll mõju, kuid kaevuveele pole see tähtis.

Sedman püüdis keskkonnaametile selgeks teha, et nad tuginevad ekslikele ja sihilikult probleemi pisendavale keskkonnamõju aruandele, kui nõustuvad uue kaevandusloaga. Viimase koostamisega on seotud Eesti parimad eksperdibürood: Steiger ja Maves. Mõlemad on hea mainega usaldusväärseimad keskkonnaekspertiiside tegijad. Kõik oli juba justkui otsustatud. Kaja Lotman, looduskaitse suurkuju, lükkas keskkonnaameti Lääne regiooni juhina tagasi eksperdi vastuväited kaevandusloa keskkonnamõju aruandele. Kopad pidid kohe hakkama mürisema, aga siis jätkus Lääne-Nigula vallavolikogul julgust, et vastu hakata. Leidus ka mõni tuhat eurot, et Tartuni välja kohtus käia.

Riigikohtust on saanud Eestis institutsioon, mis peab tegema riigiasutuste ja seadusandja tegemata tööd. Või õigupoolest on riigikohus koht, kuhu minna inimestel viimases hädas, kui kuhugi enam pöörduda pole. Kuidagi teisiti ei oska hinnata, kui panna võrdlusse kalasilmsed keskkonnaameti töötajad ja turbafirma palgatud eksperdid ning Salajõe külarahvas, kes ei taha midagi muud kui joodavat kaevuvett. Keskkonnaameti jurist väitis riigikohtu avalikul istungil juunis, et talukaevuveele polegi Eesti riigis normi, järelikult ei saa ka kaevandajat kahtlustada normi rikkumises. Mavese makstud eksperdid on leidnud, et põhjavee rikkusid koprapaisud ja sügisel langevad lehed, mitte turbakaevanduse tolm, mis on aastate jooksul Salajõel karstiala paelõhedesse kantud.

Kes maksab, see tellib ka muusika. See banaalne tõdemus kehtib ka keskkonnamõjude aruannete kohta. Ometi oli riigikohtul julgust astuda vastu makstud ekspertidele ja riigiametile ning öelda, et kui on ka väike mõju põhjaveele, siis on kohalikul omavalitsusel õigus keelduda. Kohalik omavalitsus ei pea tõestama vigu keskkonnaameti otsustes, kui on kahtlus, et kaevandusluba mõjutab joogivett.

Riigikohus leidis, et kaevandusluba andes tuleb arvestada kohalike elanikega ka siis, kui keskkonnahäiring otseselt ühtki normi ei riku. Hinnata tuleb konkreetset olukorda ja siis otsustada ning kohalikul volikogul on selleks õigus. See õigus kehtib isegi siis, kui riigiamet ja ministeerium ütlevad, et luba tuleb anda, sest selle taotlemine on olnud seaduslik. Inimestega tuleb arvestada, nende mõne inimesega, kes kusagil metsa vahel elades takistavad oma protestiga miljoneid eurosid kasumit teenida.

Kas see otsus annab jõudu juurde protestijatele üle Eesti? Näiteks Hiiumaa meretuulepargi vastastele? Kui uskuda riigikohtunikku Ivo Pilvingut, siis mitte, sest sellest ei piisa, et tööstusettevõte või kaevandus lihtsalt ei meeldi. Vastu olemiseks peab olema põhjus. Salajõe rahval oli joogivesi. Tartlaste argument oli Emajõe puhtus.

Aga üks on küll kindel – tuim ükskõiksus, mis Salajõe rahva veemurest kuuldes keskkonnaametnikelt ja suurelt osalt -ekspertide nägudelt vastu vaatas, on saanud riigikohtult hukkamõistu. Inimesi tuleb kuulata isegi siis, kui neid on vaid mõni üksik, mitte terve Emajõe kaldapealne või Kärdla linnaväljaku täis.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz