Püsilillepuhmaste jagamine ja noorendamine on päris oluline osa lilleaedniku tööst ning pakub peale ihuvaeva ka suurt rahuldustunnet, et ühe taime asemele saad nüüd kohe mitu. Kuid selleni jõudmine ei ole tegelikult väga meeliülendav protsess, sest siin on oht ka ebaõnnestuda, ja pealegi nagunii käib sellega kaasas mullaga mäkerdamine ja pingutav labidatöö. On taimi, mille vanu, keskelt kiilanevaid puhmaid välja juurides käib mitu korda peast läbi mõte, et pidin ma ometi hakkama …
Üks selliseid õudseid töid on näiteks püüd jagada suurt vana kitseenelat. See on umbes sama jube kui sabiina kadaka juurimine, sellepärast ma ütlen – ära tee, kui vähegi võid ja kui liiga kole ei ole. Ka vanade suuremakasvuliste hostade üleskaevamine on tubli tükk tööd. Või vana pojengi ülesvõtmine. Aga õnneks on need kõik kiiduväärselt pikaealised püsikud, mis ei nõuagi enda jagamist ellujäämise pärast. Pigem on põhjuseks ikka vajadus see taim teise kohta kolida või kellelegi sellest tükki anda.
Pojengide kohta vahelepõikena tahan öelda, et nendega toimetatavate labidatööde jaoks olen saanud elu parima nõuande ühelt Eesti tuntuimalt lillendusgurult ja eluaegse kogemusega asjatundjalt. Tema soovitas mul pojenge torkida (jagada ja ümber istutada) ainult novembris, üsna pea enne maa külmumist. Ning pärast seda ei ole mul enam probleemi pojengide torkimisjärgse põdemajäämisega. Enamikul juhtudel need isegi õitsevad järgmisel aastal, nii nagu poleks nendega midagi vahepeal juhtunudki. Ja see on pojengi kohta väga ebatavaline.
Kõige korralikum puhmikujagamine käib aiandusraamatute järgi kahe hargiga, nii et eelnevalt on kogu puhmas korralikult maast välja kaevatud, juured mullast puhastatud, ja sa täpselt näed, mida teed. Nii hoolas olen mina olnud ainult nende püsikutega, kellest ma ühelgi tingimusel ilma jääda ei taha, sest uusi oleks raske või peaaegu võimatu hankida. Aga kahest hargist hoopis enam on minu silmis ennast õigustanud korralik, pikk, väga terav kokanuga. Kui, ütleme, seesamune kitseenelas on moodustanud sellise peaaegu puitunud mati, siis harkidega seda algosakesteks lahutada on minu meelest üsna võimatu.
Nagunii on vigastused juba taimesse sisse kirjutatud, ja ma leian, et suure terava noaga neid puntraid läbi lõigates traumeerin ja vigastan ma taime hoopis vähem. Aga kõige tavalisem ja prostam viis meie aianduskultuuris taimi jagada on lihtsalt labidaga puhmikusse mõnda loogilisse vahekohta lüüa, võtta sealsamas maast tükk, mida tahad, ja siis seda omakorda jagada – ja siis tuua värsket komposti, segada see mahajäänud tüki kõrvale mulda, ja istutada noori tükke samasse lähedusse. Või kinkida mõnele aianduslikule sõbrale.
Puhmast jagades saab noorendada küll suuremat osa püsililli, aga mitte kõiki. On hulk pika sammasjuurega püsikuid, kes mitte ei laienda oma puhmast juurevõsudega, vaid juurekaelalt või varre alumisest osast hargnevate külgvõrsetega. Katse neid labida, harkide või noaga jagada lõpeb väga tihti ebaõnnestumisega. Sellised on näiteks lupiinid, idamagunad, uniohakad, ogaputked, karusõrad … ja tegelikult on neid ootamatult palju. Taime kuulumine sellesse nõudlikusse seltskonda selgub kahjuks tihti alles siis, kui oled labida talle juba alla löönud ja adud, et jagada polegi nagu midagi, sest kogu see hiigelsuur tuust on sama juure otsas. Mina olen sel moel ilma jäänud oma rohkem kui poolemeetrise läbimõõduga Kartuusia nelgist, mida ma siiamaani taga leinan.
Selliseid taimi on mõistlik jagada hoopis hiliskevadel külgvõrsetega. Need lõigatakse taime juurekaelalt pistikuteks ja juurutatakse omaette lillepotis, kilekott või äralõigatud põhjaga suur veepudel peal niiskust hoidmas. Sügiseks on neil juured all ja teoreetiliselt peaksid nad mõistlikul ajal (augusti lõpus või septembri esimesel poolel) peenrasse istutatuna ka talvituma. Mina olen oma pistiktaimi nõrganärviliselt siiski esimese talve kasvuhoones hoidnud ja suurte pakaste ajal seal neid katnud ka. Ja istutanud alles järgmisel kevadel.
