Iga poolakas teab, miks 1939. aasta 17. september on oluline. Sama käib ka paljude ukrainlaste kohta – eriti riigi lääneosas, mis kuulus toona Poolale.
Paraku ei tea seda peaaegu keegi teine. Nõukogude Liidu Poola idaossa sissetungi 80. aastapäev möödub Läänes tähelepanuta. Venemaal toob see kaasa veel valesid ja propagandat, mis ähmastavad Nõukogude Liidu lähedasi suhteid Natsi-Saksamaaga. See on käinud täistuuridel alates kuu algusest seoses Kremli-meelse meedia püüetega vastata Poola otsusele tähistada sõja alguse aastapäeva koos Lääneliitlaste ja Saksamaa, aga mitte Venemaaga.
Poola sõjaaegsed kannatused on sügavalt ebamugavad nii sõpradele kui ka vaenlastele. Ajalugu oleks nii palju lihtsam, kui see oleks korrastatum – kui Poolat oleksid rünnanud ainult sakslased ja ta oleks enda vabastamise eest Nõukogude Liidule tänulik.
Minu vanaonu Charles Portal oli ajaloo korrastamatusega isiklikult kokku puutunud. Sõjaaegse Briti õhuväe staabiülemana otsustas tema lükata õhujõududes tagasi vastuväited ja anda luba Poola eskadrillide moodustamiseks. Samuti nõudis ta, et Poola õhuväelastel ja maismaapersonalil lubataks marssida 1945. aasta võiduparaadil. Poolakad tänasid teda, kuid keeldusid, nõudes ka oma Poola mereväe ja maaväe ametivendade kutsumist. Kahjuks selleni tema volitused ei ulatunud.
Suurbritannia, nagu ka Ühendriigid, on suuresti laulatatud arusaama külge “heast sõjast”, milles me astusime konflikti rüütellikel eesmärkidel, võitlesime üllalt ja üksinda ning saime nautida määrimata võitu. Paraku ei olnud Suurbritannia sõda “hea”. Me sekkusime võitlusesse hilinenult. Me võitlesime alguses halvasti ja me ei olnud üksinda. Võit oli segane.
Sama on võimalik öelda ka Venemaa vaatenurga kohta sõjale. Nõukogude vastutusest selle põhjuste eest vaadatakse mööda. Liitlaste panused jäetakse tähelepanuta või tehakse maha. Sama käib sõjaliste prohmakate kohta. Moraalset pärandit rõhutatakse üle. Jääge vait ja olge enda vabastamise eest tänulikud, on sõnum. Ärge kurtke Stalini sõjaeelse diplomaatia üle: ka Suurbritannia ja Prantsusmaa käitusid halvasti.
On tõsi, et Nõukogude Liit oli ainult üks paljudest Hitleriga mittekallaletungilepingu sõlminud riikidest. Aga ainult Natsi-Nõukogude leping sisaldas salaprotokolle, mis nägid ette teiste riikide jagamist. Nagu märgib selle kohta kirjutatud parimas raamatus “Kuratlik liit” Roger Moorhouse, seisneb erinevus ajendis.
Suurbritannia ei tahtnud 1938. aastal endale tükki Tšehhoslovakkiast ega varemgi ühtegi territoriaalset preemiat Baltimaade hülgamise eest 1935. aasta Inglise-Saksa mereväeleppega. Saksamaa tõusuga kohanedes püüdsid Lääne suurriigid kui tahes ekslikult käitudes ära hoida sõda. Nõukogude Liit seevastu tahtis taastada läänepiiril oma impeeriumi ja tegi seda sõbralikus koostöös Hitleriga.
Läänes on asjad muutumas. 23. august, Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäev, on nüüd rahvusvaheline natsismi ja kommunismi ohvrite mälestuspäev. Ettepanek teisaldada New Jerseys Katõni memoriaali vallandas pahameeletormi. Pikka aega ignoreeritud poolakate panust Briti koodimurdjate töösse Bletchley Parkis tähistatakse nüüd korralikult seal paiknevas muuseumis.
Härra Moorhouse, briti ajaloolane, on kirjutanud hea uue raamatu “First to Fight” Poola hukule määratud (ja suuresti tähelepanuta jäetud) sõjast 1939. aasta sügisel. Suurbritannia “hea sõja” müüt on järk-järgult asendumas kaalutletuma pildiga. Minu vanaonu suri 1971. aastal, kuid ta kiidaks selle heaks.
Venemaal selliseid muutusi näha ei ole. See on tõepoolest taunitav. Aga pidage meeles: isegi vabas ja demokraatlikus Läänes on selleks kulunud 70 aastat ja see on endiselt kaugel täielikust.
Poleks suutnud uskuda,et see mees ka midagi enam vähem adekvaatset suust on võimeline välja ütlema !