1989. aasta suvi märkis Euroopa ajaloo kahe parima aasta algust. See tähendab parimaid, kui te uskusite demokraatiasse ja vabadusse. Nõukogude impeerium varises kokku esmalt välismaal ja seejärel seesmiselt. Rahva võim võidutses valede ja hirmu üle. Vladimir Putin ja tema endistest KGB-lastest sõbrad võivad pidada neid sündmusi sajandi geopoliitiliseks katastroofiks, kuid kõigile teistele oli see võit nii kiiduväärne kui ka täielik. Nende aastate sündmused ei ole ainult meeltülendavad. Nad on ka kõige hiljem järgnenu ajaloolised ja moraalsed alused: demokraatia ja turumajanduse juurutamine ja pööre Euroopa ja transatlantilise tuleviku suunas.
Kolmkümmend aastat hiljem tehakse katseid ajalugu ümber kirjutada ja seda ei tee ainult Venemaa. Kahes hiljuti Tšehhi meedias ilmunud artiklis seatakse kahtluse alla 1989. aasta lõpu “sametrevolutsiooni” autentsus. Mõlemad avaldati Mladá fronta Dnesis, riigi ärimagnaadist peaministrile Andrej Babiśile kuuluvas ajalehes. Artiklid olid avapauk sarjale “30 aastat vabadust” ja neis antakse mõista, et revolutsiooni juhid olid ahned ja ülbed Lääne marionetid, kes kaaperdasid rahvameeleavaldused oma eesmärkide elluviimiseks.
Endise Praha korrespondendina mäletan neid sündmusi selgelt. Sain märulipolitsei käest peksa, kui nad ajasid laiali tudengimeeleavalduse 17. novembril. See vägivald – teistel läks kehvemini – vallandas järgnevatel päevadel aset leidnud meeleavaldused, mis viisid viimaks režiimi kokkuvarisemiseni. Samuti mäletan noorkommunistide liidrit Jiří Jaskmanickýt, kes vilistati varem sel päeval kõnekoosoleku ajal välja.
Tema on ühes neist artiklitest intervjueeritavate seas ning ta väidab selles loos, et meeleavaldus oli tema idee. Teine intervjueeritav Pavel Chalupa, praegune filmirežissöör, väidab, et sõltumatu tudengiliikumise peakorter oli nagu “paavsti buduaar”, viskist, veinist ja välismaa sigarettidest üle ujutatud.
Nelikümmend kommunistliku režiimi aegse opositsiooni suurkuju kritiseerivad avalikus kirjas mõlemalt artiklit. Praegu võib see tunduda tähtsusetu vaidlusena, arvestades aastate 1989-1991 ajaloo paljusid lahtisi otsi. Mis oli KGB roll vanade režiimide kukutamise haldamises, mõjutamises või isegi inspireerimises? Ceaușescu diktatuuri langemine 1989. aasta detsembris, mida saatsid ulatuslik tulistamine ja üllatavalt vähe ohvreid, on endiselt mõistatus. Sama käib Kommunistlike parteide ja nendega seotud variorganisatsioonide raha ja vara saatuse kohta. Võitjad kirjutavad ajalugu ja mõned teisitimõtlejate liikumiste puudused on kõrvale heidetud või roosaks võõbatud.
Seega ei ole mul mingeid probleeme sellega, et ajaloolased või ajakirjanikud küsivad raskeid küsimusi selleks, et täita lünki meie mineviku mõistmises. Ma loeksin huviga, kuigi mitte ilmtingimata nõustudes revisionistlikke seletusi, mis püüavad selgitada nende aastate sündmusi teistsuguse vaatenurga kaudu.
See mis näib mõnedes Tšehhi meedia osades toimuvat on midagi veidi teistsugust. Selle sihtmärk on toonase opositsiooni juhtkonna moraalne legitiimsus. Kui head poisid ei olnud tegelikult head, siis tuleneb sellest, et halvad poisid ei olnud tõeliselt halvad. See on mugav härra Babiśile, kes nautis kommunistliku režiimi ajal privilegeeritud ja edukat karjääri. (Samuti leidub tema nimi umbes tosinas säilinud salapolitsei StB toimikus, kus talle viidatakse kui “Agent Buresile”. Neid süüdistusi eitab ta ägedalt.)
Õppetund teistele riikidele piirkonnas on selge. Teie aastate 1989-1991 riikliku taassünni alusnarratiivid võivad tunduda kindlad, kuid kaitske neid igal juhul, kui nad peaksid rünnaku alla sattuma.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Leierkasti mees jälle platsis !