Ene Pajula: mida meil on ja mida pole ühist brittidega?

Brittidest on meil viimasel ajal juttu olnud ebaproportsionaalselt palju. Brexit, teadagi, ja nüüd veel uus peaminister Boris Johnson ka, kes seni on mõjunud pigem naljanumbrina. Aga eks britid ise tea paremini.

Küll aga on pannud see mõtisklema selle üle, kas meid ja britte omavahel ka midagi seob. Esmapilgul tundub see mõtegi jabur. Mida võiks meil, kes me oleme üks Euroopa päkapikk, pealegi noor, olla ühist Briti hiiglasliku impeeriumiga? Mis sest, et endise.

Hakkasin sellele mõtlema, kui elasin juunis kaks nädalat Inglismaal Torquay linnas. Esmapilgul tundub see rohkem Türgina, kuigi see on läbi ja lõhki inglise liitsõna. Tor, mida erandlikult hääldatakse nii, kuidas kirjutatakse, tähendab kaljust mäetippu, ja quay, mida inglased hääldavad kii ja mis tähendab kaid. Tõsi, kirjapildi suudavad nii keeruliseks ajada ainult inglased, aga mida ma öelda tahan, on see, et kai on üks neid sõnu, mille oleme võtnud inglise keelest. Eestlasele äratuntavad on veel näiteks lamb ja pagan.

Veidral moel oleme sajandeid ühte moodi meelt lahutanud. Nii meil kui ka Inglismaal mindi pühapäevahommikul kirikusse ja pärast seda kõrtsi. Eestis pole kirikute kõrval olevaid kõrtse (vist) kuigi palju alles. Aga kui lähed mõnda Lõuna-Devoni sajandeid vanasse pubisse, siis need asuvad kõik kohe kiriku kõrval. Tõsi, nagu meil, nii ka seal, on kiriku osa pühapäevase meelelahutuse pakkujana tunduvalt vähenenud ja kõrtsi oma vastavalt suurenenud, kuigi viimasel ajal pidid ka traditsioonilised Inglise pubid järjest oma tähtsust kaotama. Kui nad just pole leidnud lisaks pindi õlle pakkumisele veel mingit muud tegevust, nagu noolemänguvõistlused, mälumängud, ühised jalgpallivaatamised, karaoke või pole neil silmapaistvat head kööki, mis iseenesest Inglise pubi juurde ei kuulu, on nad pidanud järjest sagedamini uksi sulgema. Järjest rohkem koondub meelelahutus nii siin kui ka seal hiiglaslikesse kaubanduskeskustesse.

Erakordselt vähe leidub sarnasusi söögilauas. Nii näiteks ei tea britid midagi rukkileivast ega kohupiimast, pärmitaignast ega hommikuputrudest. Aga kui perenaine palus järele mõelda, kas võiks olla mingit tavalist eesti toitu, mida ta saaks oma köögis järele teha, siis selgus, et vähemalt üks tõesti on. Inglise keeles oli selle nimi one pot lamb, mis tähendab ühepajatoitu lambalihaga. Mina kasutan ühepajatoidu tegemiseks tavaliselt küll sea- ja veisehakkliha, aga teised komponendid on põhimõtteliselt sarnased: võis läbi praetud sibul ja liha, sinna peale porgand, kaalikas, kartul ja värske kapsas. Meie hautame selle kõik kaane all pehmeks, aga nemad panevad kõvasti vettjuurde ning keedavad selle supiks, mida süüakse lusikaga.

Mida meil siin kindlasti pole, on inglise viisakus. Need sorry, excuse me, pardon, please, thank you, käivad automaatselt iga asja ette ja taha, on selleks siis üldse põhjust või pole. Ja ükskõik, millisest poest, pubist või söögikohast ka sisse ei astuks, võtab sind vastu sõbralik naerune nägu. Kõige naljakama kogemuse saime ühest kohvikust, kus lauad olid ka väljas terrassil. Kuna ilm oli ilus, siis tahtsimegi väljas istuda, aga kohviku ees polnud ühtki vaba lauda. Vaatasime ka külje peale, aga juba olid ettekandjad mitu väikest lauda meie jaoks kokku lükanud.

Kõige rohkem hämmastas mind aga nende liiklusviisakus. Torquay linn, nagu Roomagi, on rajatud seitsmele künkale. Seega on tänavate tõusud-langused väga järsud. Kitsad ja autosid täis pargitud on need niikuinii ja reeglina kahesuunalised, mis muudab autosõidu seal tõeliseks katsumuseks. Sama lugu on maal, kus kitsad käänulised teekesed kulgevad hekkide vahel. Seal polegi niigi palju ruumi, et kaks autot üksteisest mööda mahuks. Aga ma ei näinud mitte ühtegi korda, et keegi oleks hakanud liiklusseadustiku mõttes juuksekarva lõhki ajama – et minul on eesõigus ja sellestma ei tagane! Teeserva tõmbus ja teed andis või tagurdas see, kellel oli ruumi või kellel oli lähemale tagurdada. Ja alati lehvitasid manöövrit teinud juhid teineteisele sõbralikult. Midagi sellist pole ma Eestis õigupoolest üldse tähele pannud. Ise olen püüdnud tänutäheks viibata autojuhtidele, kes peatusid, et mind üle sebra lasta, aga minu meelest nad seda ei märkagi.

Igatahes on meil brittidelt nii mõndagi õppida, olgu nende peaminister siis kes tahes, sest sõbralikud suhted nendega võivad meile olla elu ja surma küsimus.