Edward Lucas: Valgevenes on oodata Vene manöövrit

Enamik riike ei tea, mis toimub Euroopa viimases diktatuuris. Enamasti ei tekita see neis ka mingit huvi. Kõigi teiste jaoks peale riigi käputäie läänenaabrite on Valgevene geopoliitiline must auk, mis on võrdselt hüljatud ja tähelepanuta jäetud.

Režiim Minskis on andnud märku mõnetisest soovist parandada suhteid USA-ga, tühistades saatkonnatöötajate arvule kehtestatud piirangu. Suhted Poolaga on vähesel määral soojenenud, kuid Leedu on õigustatult raevus oma piiri lähedale ehitatava uue tuumajaama pärast. Euroopa Liit uuendas veebruaris algselt 2004. aastal kehtestatud sanktsioone. Mitte miski sellest ei ületa uudiskünnist.

Venemaa jaoks seevastu on Valgevene eluliselt tähtis. Pärast Ukraina endast eemale tõukamist on režiim Minskis ärritavast tõrksusest ja kulukusest hoolimata Venemaa ainus tõeline liitlane. Oportunistlikud sidemed Venezuela, Süüria ja Iraaniga ei ole sellega võrreldavad. Tõsistena ei lähe arvesse ka nukurežiimid Transnistrias, Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Kui Venemaa tahab paista kultuuriliselt ja tsivilisatsiooniliselt ligitõmbava jõukeskusena ja olla piirkondlik sõjaline võim, vajab ta Valgevenet.

Aga Vene-Valgevene suhted on nagisemas. Aleksandr Lukašenko andis 30. detsembri kohtumisel Vladimir Putinile seapekki [vene keeles сало] ja neli kotti kartuleid. Vaatlejad mõtisklesid, kas see oli irooniline, lipitsev või tahtmatu viide Venemaal levinud stereotüüpidele Valgevene kohta riigina, kus elavad talupoegadest tohmanid.

Härra Putini sahver on juba hästi täidetud. Ta tahab sisulisemat andamit: suuremad nafta- ja gaasimaksed, õhuväebaas Valgevenes ja ühisvaluuta, asetades Valgevene majanduse kindlalt Kremli kontrolli alla. Seni ei ole see kulgenud kuigi sujuvalt. Kõnelused riigiülese “liitriigi” loomise üle on takerdunud. Härra Lukašenko ütleb nüüd, et riigi suveräänsus on “püha” – palju tugevam keelekasutus sellest, mida ta on varem tarvitanud.

Mida vähem te Valgevene kohta teate, seda lihtsam on kõige selle pärast erutuda. Ehk tungib härra Putini riiki sarnaselt Ukrainale 2014. aastal või korraldab riigipöördekatse nagu Montenegros 2016. aastal.

See on ebatõenäoline. Valgevene ei ole Ukraina. Puudub Krimm, mida hõivata, samuti pole ülestõusuks küpset võõrandunud piirkonda nagu Donbass. Kuigi Venemaa on tunginud sügavale riigi kaitse- ja julgeolekusektorisse, on eesmärk seni piirdunud luureandmete kogumise, mitte mõju avaldamisega.

Kõrgeimal tasandil on poliitika Minskis üsna kindlalt härra Lukašenko kontrolli all. Pole mingit märki “Kremli-meelsest” kildkonnast Minskis, mis oleks võimeline võimu haarama. Putš on muidugi võimalik, kuid see võiks tuua kaasa segase olukorra.

Sellest hoolimata on muutus tõenäoline. Härra Putin vajab geopoliitilist manöövrit tähelepanu kõrvalejuhtimiseks majanduslikult ja poliitiliselt stagnatsioonilt kodus. Süüria ja Ukraina ei lisa enam palju särinat tema nägemusele sellest, kuhu ta on Venemaad tüürimas.

Kõige tõenäolisem tulemus sel aastal on, et Venemaa püüab viia edasi liitriiki. Loomulikult ei too see praktikas kaasa suuri muutusi Venemaal ega Valgevenes. Kaks riiki on rääkinud liitriigist 20 aastat, kuid väheste praktiliste tulemustega.

Küll aga näeks efektne lepe teleuudistes hea välja. Liitriigi juhtimine oleks härra Putinile kena ja turvaline töökoht pärast seda, kui tema arvatavasti viimane ametiaeg presidendina 2024. aastal läbi saab – ehk lihtsam kui suruda läbi järjekordne põhiseadusmuudatus. Tihedamad majandussidemed võiksid aidata pigistada Valgevenelt välja rohkem raha. Samuti oleks tervitatav härra Lukašenko välispoliitiliste flirtide piiramine Lääne ja eriti Hiinaga.

Mis kõige parem, selline manööver näitaks Läänt rumalana ja nõrgana. Meil ei ole Valgevene suhtes poliitikat. Selleks ajaks kui meil võiks see tekkida, on liiga hilja.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.