Minu meelest on Haapsalu ilma igasuguse kahtluseta Eesti kõige armsam linnake ja ka mitmes muus mõttes elamiseks parim paik.
Kuna olen veelemb ja naudin igasuguseid veeprotseduure, siis on just meie veekeskus see, mis Haapsalu minu jaoks veel eriti elamisväärseks teeb. Ujula on meil olnud juba 16 aastat – see avati 3. märtsil 2003 – ja selle olemasolu on nii harjumuspärane, et seda ei oskagi millekski väga eriliseks pidada. Aga ju meie veekeskus ikka on eriline, kui mõelda sellele, et näiteks mõnel pool alles otsitakse ujulale asukohta ja arutatakse, kas ehitada see kolme või nelja rajaga.
Sellest, kui nutikalt on meie veekeskus planeeritud ja ehitatud, ei mõelnud ma enne, kui juhtusin mullivannis kuulma paari vestlust. Esimene oli kahe meesterahva vahel, kes arutasid, kui hea on see, et treener pääseb liikuma ja juhendama ümber kõigi radade, aga halb on see, et pole tribüüni. Kui tahame, et Eesti ujujad jõuaksid olümpiale, siis vajaksime tribüüni, mitte lastebasseini.
Kas polnud see tore mõte? Huvitav küll, kus meie nupsikud siis ujuma õpiksid? Ja kui ei õpi, kuidas siis üldse keegi olümpiamängudele peaks jõudma? Noh, ja ujumise maailmakarikaetappi nüüd Haapsalu ilmselt ka taotlema ei hakka.
Teine vestluspaar koosnes kahest peenest daamist, eestlastest, kes elavad Soomes ja kes põlastasid meie liutoru – et lastel polevat seal üldse tore liugu lasta, et maailmas on palju uhkemaid olemas. Pole kahtlustki, et on, ja kellelgi pole keeldu sinna minna. Aga kui nüüd Haapsalu veekeskusesse süveneda, siis on see tõesti väga asjalik koht. Siin on ruumi kõigile. On kuus 25meetrist ujumisrada, on vannike, kus allameetrimehed saavad ujumise selgeks õppida, või kui nad parajasti just ei õpi, siis lihtsalt veega harjuda, mürada, mängida ja liutorust alla lasta. Spaahuviliste vajadusi katavad leili- ja aurusaun, mullivann ja mitmesugused muud all- ja pealveeprotseduurid. Olen täiesti kindel, et mind oleks juba ammugi tabanud kaugele arenenud kaelaradikuliit, kui ma poleks saanud juba 16 aastat järjest igal nädalal endale survega vett kaelale ja õlgadele voolata lasta. Mul pole vähimatki kahtlust, et saun on ülepea inimkonna olulisim leiutis – tegelikult arvas seda Fridtjof Nansen, kui ta üle Gröönimaa suusatas. Niisiis on haapsallased õnnega koos, et meil on selline koht.
Ujula saamislugu on palju pikem. Mulla tänava staadioni äärde hakati seda planeerima juba 1980ndate keskpaigas ja 1987. aastaks olid plaanid paberil. Uuesti hakati ujulaplaani pidama 1990. aasta veebruaris, kui vastne maavolikogu oli just ametisse astunud. Tollane abimaavanem Rein Romet selgitas, et ujula maksumus on 758 000 rubla.
Vanemad inimesed mäletavad, kui keeruline oli tol ajal olukord kaugküttega. Korrusmaju köeti vahelduvvoolu põhimõttel – kord on sooja, kord pole. See pani sporditegelased muretsema, et kui ka ujulat ei suudeta korrapäraselt kütta, tekib aurumine ja kloorivesi paneb ujula konstruktsioonid roostetama. Nende soovitud ujula oleks läinud maksma ligi 4 miljonit rubla. Ristilt pärit saadik Urve Aasmaa pakkus, et kui Haapsalu ei taha ujulat, siis Risti võtab selle meelsasti endale. Hanila saadik Aivo Grossfeldt leidis, et ujula ei sobigi Haapsallu ja palus ujula Virtsule anda.
Ajad olid keerulised ning ujula projekt läks kümneks aastaks kalevi alla. Kolmandat korda kraamiti mõte lagedale aastatuhande vahetusel ja lõpuks sai sellest ka asja. Veekeskuse piduliku avamise au langes linnapea Teet Kallasveele, ent ei saa salata, et tegeliku töö oli ära teinud Urmas Suklese juhitud linnavalitsus, sest Kallasvee valiti linnapeaks alles neli kuud enne veekeskuse avamist.
Nagu öeldud, on Haapsalu veekeskuses suurepäraselt ühendatud võimalused nii ujuma õppimiseks, treenimiseks kui ka mõnulemiseks. Eriti tore on see, et neid võimalusi kasutab nii palju inimesi – ühelt poolt on see hea kõigi tervisele, aga teisalt säästab see ka linnakassat – mida rohkem kasutajaid, seda vähem peab linn seda doteerima. Igati on kiiduväärne, et ujumistreeningutel käib nii palju lapsi, et neli rada on üsna hilja õhtuni välja hõivatud. Tükati tundub, et ujula tuleks paari raja võrra laiemaks ehitada, aga pole hullu. Ülejäänud ujumishuvilised mahuvad põhimõtteliselt kahele vabale rajale ära, kui…
Ja nüüd tuleb see tõrvatilk. Peaaegu alati on basseinis mõni laps, kes tahab vallatust teha – hüpata vette suvalisest kohast raja kõrvalt, vaatamata sedagi, kas keegi ette jääb, ja ujuda risti üle radade. Kui ühele noorhärrale (nii umbes kümneaastane) ütlesin, et nii ei kõlba, kähvas ta vastu: „Ma maksan! Ma võin teha, mida tahan!”
No kas Sulev Nõmmik ei olnud geniaalne! Ikka leidub neid, kes arvavad, et kui nemad on Tallinnast ja maksavad, siis pole mingeid keelde. Kord oli rajal kaks poissi, kes loopisid vastastikku mänguasju. Kui üks mulle, selg ees, otsa tuli, siis hõikasin, et ettevaatust! Aga poiss käratas, et ära õienda, vanamoor!
Mis siis järgmiseks? Haarab noa, nagu hiljaaegu juhtus Kuressaares, kus üks keelaja pidi lausa elu jätma?
Mida siis teha? Käia ujulas ainult siis, kui trennid juba läbi? Kusjuures see ei välista neid, kes üksteist üle terve basseini taga ajada tahavad. Ujulas on valvur ka ja kuni need olid vanemad härrad, siis nemad hoidsid radadel silma peal. Nüüd on seal nooremad inimesed ja võibolla korra hoidmine nende ülesannete hulka ei kuulugi? Või ei peeta nende keelamist millekski? Või ongi see, et las lapsed müravad, ujula ametlik seisukoht?
Kes see ikka tahab olla üks vingats ja kõige üle kaevelda? Võib ju ka ujumata jätta, kui miski ei meeldi.
Mind need lapsed ei häiri. Pigem häirib see, et ei ole suudetud ujula põrandat sellest rohelisest ollusest puhtaks teha. See ei teki ju nii ruttu. Oli aasta tagasi põrand kohati rohekas ja on nüüd ka.
Ja sügavamas otsas kaks redelit võiks ka välja vahetada.