Ta saanuks 57-aastaseks. Olime erakonna-, aga ka eakaaslased, tema minust vaid pool aastat vanem. Ikka ja jälle tekib mõtteis küsimus, mis oleks, kui Andres veel oleks? Temas oli soojust, otsustavust, teo- ja mõttejõudu. Meie mõttekaaslus oli pikaajaline, aga teravalt, isegi valusalt on mällu sööbinud ka need korrad, kui selle mõttekaasluse sees erinevaid teid otsisime. Mis on elus ju loomulik!
Tegelikult mõtlesin tänase postituse hädavajalikkuse peale siis, kui meediaväljaanded tegid kokkuvõtte riigikogu XIII koosseisu tööst. Oli enam kui kummaline, et Andres Ammas, kes jõudis enne surma töötada kolm aastat neljast, oli kõigist statistikatest välja lõigatud. Ka selline „unustamine“ on mu meelest riigikogu töö alla kiskumine, mille eest hoiatas Jaan Tõnisson Eestit juba 1924. aastal.
Kinnitan, et enam kui kaheksasaja küsimuse ja kõnega oli Andres ka ilma viimase aastata riigikogu tööaktiivsuse absoluutses tipus. Ta oli seda ka eelnõude ja ettepanekute esitajana ning tööga komisjonis. Muusikuna oskas ta oma kõnesid ka harukordselt hästi läbi komponeerida.
Aga tänases Andrese sünniaastapäevas on ka midagi väga helget. Sõprade toel on Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde loodud Andres Ammase fond jõudnud nii kaugele, et Haapsalus antakse välja esimene stipendium.
Palju tänu ja jõudu eestvõtjatele!