Esmaspäeva õhtul kella 18.15 ajal sai häirekeskus teate Gerda Vilbaselt, kes oli koos kolme lähedasega Haapsalu lähedal Üsse kandis soo peale ära eksinud.
Politseinikud tegid nende asukoha mobiili abil kindlaks ja aitasid soost välja häirekeskusele helistanud naise ja tema poja, viimase pruudi ja kolmeaastase lapse.
Haapsalu politseijaoskonna välijuht Ivar Läll ütles, et pere oli esmaspäeva pärastlõunal hakanud Üssest üle soo minema. Vilbase sõnul otsustasid nad päeval, kui oli veel valge, minna Taeblasse. Vilbas tundis seda kanti hästi. Pere arvas, et paks lumi soo peal kannab neid kindlalt.
„Pojal Urmet Pärnal olid valed jalanõud ja koju oli sealt mitu kilomeetrit,” ütles Vilbas. „Välja oleks me metsast saanud küll, aga mureks olid jalanõud.”
„Jah, need lollid olimegi meie!” tunnistas üle soo rännanud Sandra Sumberg oma blogipostituses „Kuidas lollid soos päästjate abi vajasid”.
„Nii me siis läksimegi, eeldades, et soos jää kannab meid, sest lumi kannab ka praegu kõikidel põldudel ja Noarootsi jäätee avati taas, ning ega sooski see jää ju palju õhem olla saa,” kirjeldas Sumberg.
„Keegi ei vingunud, kuni me hakkasime muudkui kordamööda põlvini jää alla vajuma,” meenutas Sumberg. „Urmet jõudis vist kaks-kolm korda vajuda, kui ta järsku ütles, et tal kadus saabas ära ja üleüldse ei tunne ta oma varbaid enam.”
Jõuti arusaamisele, et enam nad soost iseseisvalt välja ei saa. „Sest me ei saa panna Urmetit paljajalu kõndima,” selgitas Sumberg. „Me ei teadnudki täpselt, kus see tee on või kui kaugele see meist jääb. Ja lisaks oli meil ju kaasas ka kolmeaastane Lizzu.”
Otsustatigi helistada päästekeskusse. „Oli küll häbi, tegelikult ikka veel praegugi on, aga noh, mis me muud teha oleks saanud,” arutles blogija.
„Kaasas oli neil seltskonna peale üks telefon, mille aku oli tühjenemas. Telefoni positsioneerimine piiritles õnneks eksinute asukoha üsna täpselt,” jätkas Ivar Läll.
Eksinuid asusid positsioneerimisest saadud info põhjal otsima viis patrullpolitseinikku, kes said alale lähenedes hädas olnutega telefoni teel ühendust.
„Kostsid politseinike hääled, taskulambituled ilmusid nähtavale ja nad leidsid meid üles,” kirjeldas blogija. „Politseinikud jõudsid meie juurde täpselt tunni möödudes.”
Saapa kaotanud Pärna ja kolmeaastane laps veeti kelgul metsast välja. „Lizzul oli kogu aeg kõik korras, riided olid kuivad ja ka muidu oli tal soe olla,” kirjeldas ema. „Alles siis, kui ma ta päästjate kelgu pealt maha võtsin, said tal jalad natuke märjaks.”
„Õnneks jäime kõik terveks,” võttis Sumberg kokku.
Kohale kutsutud kiirabi vaatas eksinud igaks juhuks üle, misjärel politsei viis pere koju tagasi.
„Eriliselt tänan nooremat meesterahvast, ühte kolmest, kes meie juurde sohu tuli,” ütles Sumberg. „Ta teadis täpselt, mida teha ja millises suunas minna. Ta oli heas vormis ja üleüldse igati abivalmis ja sõbralik. Kindlasti saavad need politseinikud lähipäevil tänatud ka kotitäie puuviljadega, sest šokolaadi viimine ei tundu eriti targa teona.”
Sumberg ütles kolmapäeval, et on veidi nohune, aga muidu on kõik terved.
on omaette tase ….