Haapsalu ainuke suur valimisdebatt toimus möödunud reedel Haapsalu sotsiaalmajas, kus valijate ees olid 11 riigikogu liikme kandidaati.
Päris kõik poliitilised jõud esindatud siiski polnud – puudu olid Rohelised ja Vasakpartei.
Kohal oli esinduslik valim: Jaanus Karilaid ja Enn Eesmaa Keskerakonnast, Enri Pahapill Elurikkuse erakonnast, Helle-Moonika Helme ja Toomas Vallimäe EKREst, Jaanus Ratas Reformierakonnast, Neeme Suur ja Kaido Sipelgas SDE-st, Raivo Aeg Isamaast, Toomas Kasemaa Eesti 200st ja Tiina Kangro Vabaerakonnast.
Et debati organiseerijaks ja riigikogu kandidaatide küllakutsujaks oli Läänemaa invaühing, keerlesid teemad peamiselt puuetega inimeste ja sotsiaalprobleemide ümber. Suurel osal debateerijatest on erivajadustega inimestega kas tööalane või isiklik kokkupuude.
Kõik kandidaadid leidsid, et sotsiaaltöö asjad ei ole päris nii, nagu olema peaks, ja vajaks kõvasti kohendamist või täiesti ümber tegemist. Nagu Enn Eesmaa ütles, on kõik selles teemas nii ühte meelt, et võiks kohe kõigiga koalitsiooni ära teha.
Endise Saare maavanema Toomas Kasemaa sõnul on sotsiaalvaldkonna kõikide probleemide juur selles, et teenuseid peavad küll tagama omavalitsused, kuid umbes pool selleks vajalikust rahast tuleb eraldistena riigilt.
„See on üks väga mitmepäine tegevus. Ei ole konkreetset vastutajat. Käib ringmäng, et kui omavalitsus ei saa hakkama, näitab näpp riigi peale, ja vastupidi,“ kirjeldas Kasemaa olukorda. Kannatajaks on mõistagi abivajaja.
Tiina Kangro nentis, et kõik poliitilised parteid on äkitselt avastanud sotsiaalprobleemid, lubades rahasadu puuetega inimestele ja omastehooldajaid. „Vabaerakonna seisukoht on, et sotsiaalsüsteemi koos üsna suure rahasummaga on omastanud erinevate institutsioonide ja omavalitsuste ametnikud,“ ütles Kangro.
Läänemaa Invaühingu esimees Madis Ott avas küsimustevooru veidi ootamatu küsimusega: „Kui te olete riigikogus, keda te siis esindate?“
Raivo Aeg nentis, et kuigi küsimus on ju lihtne, siis vastus lihtne pole. „Põhiseaduse järgi on meie tööandja rahvas, aga riigikogu liikmel tuleb ellu viia ka erakonna poliitikat,“ selgitas Aeg.
Peamiste vastusevariantide kõrval – valijad, rahvas, ettevõtjad ja erakond – pakuti ka tervet mõistust, millest jääb tihti puudu.
„Igas erakonnas on neid, kes on kas ühes või teises äärmuses. Tuleks ajada mõistlikku poliitikat ja mõistlikku juttu,“ ütles Suur.
Aleksei Tsurkin, kes on ratastoolis, tõi riigikokku kandideerijate ette küsimuse, mida ta on juba varemgi Haapsalu sotsiaalmajas esinemas käinud poliitikute käest küsinud: millal võtab riigikogu vastu seaduse, mille alusel hakataks kindlustama puuetega inimeste jaoks vajalikke, üle 500 euro maksvaid abivahendeid, et seadme rikke korral ei peaks inimene end ribadeks maksma?
„Nii nagu saame kindlustada autot, peab saama kindlustada ka invasõidukit. Kui EKRE saab võimule, siis usun, et see seadus saab ka jõu,“ leidis Vallimäe.
Jaanus Ratas lisas, et süsteem peaks tagama, et remondi ajaks saaks ka asendusseadme.
„Ega siit teistsugust vastust ei tule, kõik ütlevad sedasama – see on väga õige tähelepanek. Vaevalt, et siin mingit vastuseisu tuleb,“ ütles Neeme Suur.
„Siin tekkis nüüd kummaline situatsioon – kõik lubasid kohe teha seda, mida valija tahab. Aga lubajad ei ole ise kursis, mida seadus praegu ette näeb. Riik praegu juba kindlustabki neid,” teatas Tiina Kangro.
Ta selgitas, et abivahendeid puudega inimestele rentivatel firmadel on kohustus tagada nende hooldus, remont ja vajadusel asendamine.
Samas ta möönis, et kui inimene on abivahendi välja ostnud, siis sellist seadust, mis seda kõike tagaks või kindlustust pakuks, ei ole.
Järgmine küsimus publiku seast puudutas pensionivaesust: millal tõstetakse pensioni nii, et ka madalama pensioni saajad seda tõusu oma rahakotis tunneksid?
Raivo Aeg tunnistas, et ühte konkreetset ja selget vastust ta sellele küsimusele anda ei saa.
Tiina Kangro selgitas, et küsimus on pensioni arvestamise valemis – pensioni baasosal on üks valem ja staaži põhjal arvutataval osal teine valem. „Väiksemad pensionid tõusevadki väga vähe, sest summad on väiksed ja inimesed ei hooma seda tõusu. Seda süsteemi tuleks ehk muuta,“ selgitas Kangro.
Ratas ütles, et erivajadustega inimeste pensionist rääkides tuleb arvestada, et nende tööstaaž ei pruugi olla kuigi suur. „Siis tuleb vaadata vajaduspõhiselt vastavalt erivajadusele ja lähtuvalt sellest ning võimalikult individuaalselt anda vajalikku tuge ja abi,“ selgitas ta.
Vallimäe ütles, et küsimuse all on inimeste toimetulek üldiselt. „Kui vaadata keskmise palga kasvu, siis väikeste pensionide tõus tõesti ei kata toimetuleku vajadust ära. Oma programmis lubame üldist pensionitõusu – oleme lubanud nelja aasta jooksul pensionid kahekordistada,“ rääkis Vallimäe.
Helle-Moonika Helme lisas, et EKRE tahab kaotada ka pensionide tulumaksustamise. „Nad on juba kõik maksud ära maksnud – pensionilt tulumaksu võtma kindlasti ei peaks. Üle tuleks vaadata ka töötavate pensionäride maksustamine,“ rõhutas Helme.
Enn Eesmaa nentis, et pension on tõsine teema, millega tegelevad kõik erakonnad. „Põhilistes küsimustes ollakse ka ühte meelt. Meie tahaksime sisse viia lesepensioni – kui kahest pensionärist üks lahkub teisele poole, siis allesjäänud inimene saab osa sellest pensionist endale,“ selgitas Eesmaa.
Pensionide pealt viidi teema pikema jututa rahvuslikule pinnale:
„Ma küsin Moonika käest. Teie poeg ütles, et kes on must, näitame ust. Mina esindan muulasi. Ma olen siin juba 58 aastat elanud. Kui EKRE tuleb valitsusse, kas ma pean oma perekonna kaasa võtma ja Ukrainasse kolima?“ tahtis teada üks vanahärra.
„Esiteks – Martin Helme ei ole minu, vaid mu abikaasa poeg. Aga kui te olete Eesti vabariigi kodanik ja te räägite väga ilusti eesti keelt, siis ma ei tea, miks te üldse niimoodi mõtlete,“ ütles Helme.
Küll aga peab riik tema sõnul omama kontrolli selle üle, kes ja miks Eestis elavad ja mida nad siin teevad.
„See üle võlli ja ettevaatamatult pillatud lause on erutanud ka üht minu kolleegi ja erakonnakaaslast riigikogust – Aadu Musta,“ lisas Eesmaa.
Naer saalis ja pinged maas.
Järgmiseks sooviti teada, millal tuleb kergliiklustee Haapsalu ja Ridala vahele.
„Haapsalu linnapea Urmas Sukles ütles, et kui riik annab raha, siis saab. Üks tuttav rääkis mulle, et minister oli selle peale öelnud, et seal pole raskeid liiklusõnnetusi juhtunud, keegi pole surma saanud, sinna pole seda tarvis. Mis sellest teest siis saab – kas selle saab või ei saa?“ tahtis üks tragi proua teada.
Kandidaadid pidid vastama küsimusele, kas riik finantseerib piisavalt kohalikke omavalitsusi.
„Las Karilaid vastab!“ kõlasid hõiked publikust.
„Me proovisime tõesti alguses saada raha Maanteeametilt – selle projekti maksumus on umbes miljon eurot. Kui küsimus on, kas rahastus on piisav, siis vastus on ei. Me oleme Neeme Suurega ennegi rääkinud, et kui meie eesmärk on Põhjamaa riik, kus 75 või 50 protsenti maksutuludest läheb kohalikule tasandile, siis meil läheb ainult 25 protsenti. Keskvõimu võimu tuleb vähendada. See on töös praegu,“ ütles Karilaid.
Järgnes aplaus.
„Me peaksime saama selle riigiga nii kaugele, et ei oleks seda kohta, kus Sukles ütleb: „Kui riik annab.“ Ja riik ütleb: „No ma võibolla annan.“ Ja siis käib lõputu kauplemine. Peame saama nii kaugele, et kohalikke asju tehakse kohalikul tasandil, kohaliku volikogu otsusega. Raha tuleb ümber mängida,“ sedastas Kaido Sipelgas.
Raivo Aeg ütles, et kohalikele omavalitsustele tuleb anda rohkem õigusi ja ressursse.
Toomas Kasemaa selgitas, et praegu on omavalitsusel oma ülesannete täitmiseks käes 40-60 protsenti eelarvest ja ülejäänu tuleb riigilt. „See ei peaks nii olema. Riigireform tuleb lõpule viia,“ rõhutas ta.
Lõpetuseks palus Madis Ott igal kandidaadil iseloomustada oma paremal ja vasakul käel istuvat inimest. Sõbraliku verbaalse õlale patsutamise vahele soovitas Neeme Suur: „Lugege erakondade valimisprogramme ka – seal on ikka suured erinevused. Ei ole kõik nii ühel meelel, nagu täna siin tunduda võis,“ sedastas ta.
Fotod: Arvo Tarmula
Jutt…..