Krista Kumberg: pärlmutternööp mälu põrandapraos

Kaie Ilves luuleraamatiu illustreerinud Lex Zoozi maalide taustal Haaspalus Krimmi holmil. Foto: Urmas Lauri

Kaie Ilves
Klaasipuhuja
Illustreerinud Lex Zooz
Haapsalu, 2019

Mulje, mis jääb „Klaasipuhujat” lugedes (ja vaadates), on klaar, õhuline, habras, jätab ruumi oma mõtetele ja kujutluspiltidele. Oleks justkui valdavalt vabavärss, aga ootamatult tõded, et riim on olemas – mõnikord paarisriim, mõnikord kõlksuvad kokku luuletuse esimene ja viimane rida. Mõnikord ei kõlksu miski, aga kõlab ikka hästi. Luuletuste reastamises puudub range ülesehitus, aga aimub aastaring ja aimub ka inimese elukaar – muljetes, piltides, tunnetes, mitte sündmusi meenutades. Tjah, kes tahaks siit tähtpäevaluulet või sünnipäevasalmi leida, see pettub. Leida võib hoopis muud.

Kaie Ilves on oma uues luulekogus sõnadega kokkuhoidlik ja valiv. Tal on oma lemmikud. Nagu sõrmi klaveriklahvidele asetades tekitab luuletaja meelissõnu ja -väljendeid uude konteksti pannes värskeid kõlasid, harmooniaid, muljeid, tagamõtteid.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments