“Venemaa ilma Putinita” on Vene opositsiooni hüüdlause. Paljud Lääne vaatlejad teevad sarnase vea, taandades agressiooni ja repressiooni segu režiimi kesksele käilakujule. Tegelikult pärinevad venelaste ja teiste probleemid Kremliga Vladimir Putini eelsest ajast ja jätkuvad tõenäoliselt pärast tema võimult lahkumist.
Lihtsustatud narratiiv Venemaa kohta on järgmine: see oli läänemeelne demokraatia kuni Putini ja tema KGB taustaga semude võimuletulekuni, pärast mida muutus see autokraatlikuks ja läänevastaseks, tungides oma naaberriikidesse ja mõrvates vastaseid. Korruptsioon on muutunud kõikjalolevaks ja meediavabadus lämmatatud. Ainult kõrge naftahind on päästnud režiimi oma ebapädevuse tagajärgede käest.
Vasakpoolse briti kirjaniku Tony Woodi uus raamat teeb suure osa sellest üleisikustatud ja ajalooliselt ebatäpsest lähenemisest maatasa. “Russia Without Putin: Money, Power and Myths of the New Cold War” kirjeldab tähendusrikkalt 1990. aastate ja Putini ajajärgu järjepidevuse elemente. Valitsuse ja suuräri kattumine ei ole midagi uut: seda sümboliseeris 1995. aasta kokkulepe “laenud osaluse eest”, millega uus poliitiliste sidemetega magnaatide (“oligarhide”) klass korraldas riigi tööstuse kroonjuveelide eest režiimi rahalise päästmise.
Poliitiline vägivald ja valimistulemuste võltsimine said alguse 1990. aastatel. Sama käib groteskse korruptsiooni kohta võimuladvikus, kuigi praegu teevad seda uue näod nutikamaid tehnikaid kasutades. Venemaa poliitika ei olnud monoliit siis ega ole seda ka praegu. Härra Putin võib olla Vene poliitilise (ja majandusliku) süsteemi keskmes, kuid ta ei ole selle kehastus.
Erinevalt mõnedest vasakpoolsetest Venemaa ekspertidest suhtub härra Wood Kremlisse rõhutatud antipaatiaga. (Ta on kirjutanud südamliku uuringu iseseisva Tšetšeenia toetuseks). Ta arvab, et Venemaa väärib oma praegustest valitsejatest paremat. Skeptiline ja mõnikord klišeedest kantud suhtumine turumajandusse häiriks mõnesid Lääne lugejaid, kuid vasakpoolne hoiak muudab teravamaks tema kriitika Venemaa kapitalismi ebaõigluse ja julmuse aadressil.
Tema lähenemisel on kaks peamist puudust. Üks on Vene välispoliitika. Ta ei taha kummalisel moel pidada Nõukogude Liitu impeeriumiks või Venemaa lähenemist oma Nõukogude-järgsetele naabritele imperialistliku või neokoloniaalse mõtteviisi tulemuseks.
NATO laienemist kujutatakse ainult Lääne valedel eeldustel põhineva strateegia tulemusena selle asemel, et näha selles vastust asjassepuutuvate riikide siirastele (ja täpselt tajutud) julgeolekumuredele. Ukrainlastel puudub tema loos hääl. Eestlasi ja lätlasi ei mainitud kordagi. See on umbes sama, kui kirjutada USA võitlusest kommunismi vastu Ladina-Ameerikas möödunud sajandil muret tundmata, mida ütlesid või tegid inimesed Argentinas, Tšiilis või Nicaraguas.
Härra Woodile ei paku huvi ka mõte, et Venemaa on suurendanud oma ambitsioone regionaalse hegemoonia taaskehtestamisega piirdumiselt jaga-ja-valitse taktika kasutamisele ja mõjuoperatsioonide läbiviimisele “vanas Läänes”. Kremli-meelsete jõudude kasv vasak- ja paremtiival riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia ei ole täiesti uus, kuid väärib korralikku läbiuurimist.
Härra Wood eksib ka Venemaa ja Lääne vahelise konflikti juurest ideoloogilist mõõdet välja arvates. Venemaa on alates Jeltsini ajastust muutunud veelgi varjamatumalt õigeusklikuks, Lääne liberalismi suhtes avalikult kriitilisemaks ning vastuvõtlikumaks erandlikkusele stiilis: “me oleme erilise saatusega eriline riik – tavareeglid ei kehti”. See ei ole marksismi mõõtu ideoloogiline aparaat, kuid see on üha omanäolisem.
Uus külm sõda on tõepoolest vanast sootuks erinev, aga see ei ole müüt ja praegu on Venemaa enamikul rinnetel seda võitmas.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
