Head pärnakad, kallis Eesti rahvas! Elagu Pärnu, Eesti iseseisvuse sünnilinn!
Kohe saadame koos ajalukku Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aasta ja võtame vastu eesti keelele pühendatud aasta. Juubeliaasta pakib end kokku, kuigi meie armsa vabariigi sünnipäeva tähistamine kestab veel mõnda aega.
Tänaõhtune pidu jõuab kõikidesse Eestimaa nurkadesse. Täpselt nii, nagu meie juubeliaasta on jõudnud Kurgja metsadesse, Tartu tänavatele, Virumaale ja Võrumaale, loodetavasti igasse Eestimaa koju. Usun, et kõik leidsid sellest aastast neid hetki, mida tähistada ja neid põhjuseid, mille üle üheskoos uhke olla.
Aitäh kõigile, kes on selle juubeliaasta teokssaamisse panustanud. Oli vägev!
Kohe-kohe algav aasta on eesti keele aasta. Kuulata ja öelda, vaielda ja nõustuda või mitte nõustuda on ikka kõige parem oma emakeeles. Viited Tammsaarele, Lutsule ja Kivirähkile on üheselt arusaadavad ainult meile endile. See on meie oma salakeel, mida maailmas mõistab vaid miljon rahvuskaaslast.
On meie hool ja kohustus, et selle salakeele rääkijate hulk kasvaks, mitte ei kahaneks. Sellest võidavad kõik need, kes seda keelt omaks peavad.
Rõõm on, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem. Meil läheb objektiivselt võttes järjest paremini. Aga mure on see, et nii mõnigi üksikema, kes kasvatab puudega last, ei tunne seda. Nii mõnigi vanainimene oma eluõhtul – hooldekodus või oma kodus üksinda – ei tunne seda. Aastaid või ka vaid kord elus vägivalla all kannatanud ei tunne seda.
Kas need, kes nõrgemad, tunnevad ennast kaasavõetuna? Või tunnevad nad end mahajäetuna ses ajas, kus Eesti tõepoolest on jõukam kui kunagi varem? See on küsimus, mida sobib esitada ka sel piduõhtul.
Sest kõik nad on meie inimesed. Nii nemad, kes on asjade kuluga rahul kui ka nemad, kes tunnevad, et Eesti edulugu pole nendeni jõudnud. Nii need, kes arvavad, et just sellist Eestit me tahtsimegi kui ka need, kes arvavad, et sinna on veel lühem või pikem tee minna. Nii need, kes ühes või teises arvamusküsitluses väljendavad enamuse arvamust kui ka need, kelle arvamust jagavad vähemad, ent see-eest kõvahäälsemad. Nii need, kes räägivad kodus eesti keelt kui ka need, kes räägivad küll mõnes muus keeles, kuid kannavad Eestit oma südames. Neid kõiki on me Eestil vaja, kõik „nemad“ on tegelikult „meie“. Seda peame meeles hoidma ja kui vaja, ka üksteisele meelde tuletama.
Kui astume ootusärevalt uude aastasse, kas kõik nad on kaasas? Äkki on meie kõrval keegi kuskil väga kurb? Mida saame teha paremini? Veel enam – kas suudaksime millestki toredast ise loobuda, et keegi, kes on kurb, saaks olla pisutki rõõmsam? Küllap me õpime, õpime ka järgmisel aastal, kuidas ühiskonna kasvavat jõukust paremini kasutada seal, kus seda tõesti hädasti vaja on.
Head kaasmaalased!
100 aastat tagasi, kui lõppes I maailmasõda ja algas vabadussõda, ei oodanud Eestit avasüli vastuvõtt iseseisvate riikide perre. Leidus meie iseseisvuse toetajaid, kuid see turvavõrk, millega täna harjunud oleme, see puudus. Seda turvavõrku näeme nüüd kuust kuusse, NATO ja Euroopa Liidu tippkohtumistel. Iseendastmõistetav muutub kergesti nähtamatuks. Kuid alati tasub aasta lõpus korraks kontrollida, ega see võrk rebenenud ei ole. Kas on teised või meie ise astunud samme, et seda võrku hapramaks muuta?
Meie uus aasta tuleb vaieldes, sest ees on valimised. See on tore. Vaidlemine on ühiskonna arengu eeldus. Mõtelda on mõnus. Tore on kuulata heas emakeeles esitatud kaunist ja hästi argumenteeritud väitluskunsti.
Sellist Eestit me tahtsimegi, kus oleks jõukust ja aega mõelda, julgust ja tahtmist öelda, hoolimist ja armastust, vaidlust ja otsustamist. Enesekindlust ise teha ja piisavalt usku, et hättasattunuid alati jõudumööda aidatakse.
Igal Eesti inimesel on selles kõiges, mida oleme saavutanud, oma panus. Absoluutselt igaüks on oma harjumuspärast elu elades kandnud meie sipelgapessa oma okkad. Igalühel on roll, igalühel on õigus, igalühel on vastutus, igalühel on võimalus. Olgu meil selline Eesti ka aastal 2019!
Head uut aastat, Pärnu! Head uut aastat, Eesti!
Tahtsime oma riiki – saime! Elamise eesmärk pole jõukaks saada. Elamise eesmärk on saada paremaks, kasvatada lapsed suureks ja tunda elust rõõmu. Mind häirib, kui kõnedes räägitakse pidevalt jõukusest. See on tõesti mõnitamine või paralleeluniversumis elamine. Ei saa kõik jõukaks, saab ainult käputäis. Aga see ei takista õnnelikult ja täisväärtuslikult elamast ülejäänutel. Jõukuse kummardamine on teinud elu lühemaks tuhandetel tööorjadel, eriti meestel. Seadkem elule mõistlikud sihid ja olgem rõõmsad! Head uut aastat!
Sul Rein on täiega õigus ! Olin noor ja õnnelik minagi – töötasin,abiellusin,sõitsin oma autoga,ehitasin maja, kasvatasin lapsi ja raha oli pidevalt paras jägu – seda kõike sellel kirutud nõukogude ajal.Nüüd on meil käes see kauaigatsetud vabadus aga inimesed nurisevad.Poliitikud räägivad oma riigi ülevalpidamise kulukusest.
Isiklikult ei tunne ka täna puudust aga see kolmandik Eestlasi kes vaesuspiiril ja allpool seda elavad teevad meele nukraks !
Aga me oleme vabad ! Kas ikka oleme ?
31. detsembri Postimehe sõnul elab 47,5% üle 65-aastastest inimestest suhtelises vaesuses.
Minu nägemus on; 1. Eestlane saab reisida kuhu iganes soovib üsna vabalt. 2. Kauplustes leidub mida hing ihkab. 3. Võime olla kindlad, et kiiret Eesti sõjalist alistamist ei tule 4. Oleme seotud Euroopa ühisturuga, mis annab meie ettevõtetele võimaluse turustada oma tooteid avatud turul. Tundub ju kõik OK? Seda kõike varjutab; 1. Eestis on suur hulk inimesi, kes ei tule endaga toime. 2. Puudub oskusteave neid võimalusi oma kasuks pöörata 3. Pensionil olevad inimesed elavad suhtelises vaesuses 4. Paljud töötaja elavad palgavaesuses Sellist võrdlust võiks lõpmatuseni jätkata, lihtsalt meid inimestena kõnetavad teemad erinevalt. Isiklikult kõnetavad mind järgnevad teemad; 1. Eestlased… Loe rohkem »
Meil läheb küll super hästi. Raha tuleb kiiremini kui kulutada jõuab.
Rikkad küll, aga pankade orjad.
Uskuge ja statistikat ,üks selline näitas ,et EKRE–t pooldab 89 protsenti eestlastest,sellisel juhul peaks EKRE võitma ülisuure ülekaaluga valimised,isegi kui vene valija EKRE vastu hääletab.Palju edu statistikahuvilistele.
elab jöukamalt kui kunagi varem.
Iga viies eestlane ehk ligi 300 000 inimest elab Eestis suhtelises vaesuses.
Inimeste keskimselt tervelt elatud eluiga väheneb.
Sündimus on negatiivne.
Eesti keel hääbub ja ühsikond vananeb, noored kolivad eestist välja protestiks poliitika ja elukorralduse vastu.
Siiani puudub igasugune otsedemokraatia kui välja arvata pisemad näitemängud kaasavast linnaeelarvest ja petitsioonide kogumisest.
Ei tea, mis Eesti riigis teie elate president Kaljulaid, kuid “jõukas” Eesti see kohe kindlasti ei ole.
Raha on jah kõvasti käes. piik-piiks ja muudkui tuleb. Pangad hõõruvad käsi.
Kogu see jõukus tuleb aina suuremast ja effektiivsemast looduse rikkumisest. Seda mitte ainult eestis vaid terves maailmas