0

Aimar Ventsel: mõttemäng rahvusülikooli teaduskeele teemal

Lääne Elu

info@le.ee

Aimar Ventsel

Viimasel ajal on palju kirjutatud inglise keele pealetungist Eesti ülikoolides. Küsimus on selles, mida Eesti ülikoolid ja muud teadusasutused üldse teha saaksid.

Seda küsimust on aga kergem esitada, kui sellele head vastust leida. Kõige lihtsam on järele anda üleskutsele minna üle täielikule eestikeelsele kõrgharidusele ning teadusele, hakata tegelema „rahvusteadustega” ja ehitada lõplikult ning radikaalselt üles „rahvusülikoolid”.

Kui ma terminist „rahvusteadused” adekvaatselt aru saan, siis sisaldavad need kogu teadust, mis on seotud eesti keele, kultuuri, aga ka Eesti vabariigi hoidmise ning arendamisega. Ennekõike puudutaks see vast siis klassikalisi humanitaarteadusi, aga ka juurat, mis on enamjaolt nii või teisiti praegu eestikeelsed. Reaalteadustel on eesti keeles juba niikuinii mõningane probleem, sest seal domineerib inglise keel juba ammu.

Ükskõik kuidas me „rahvusülikoolide” suunda ette ei kujuta, annab see Eesti teadusele paraja paugu. Esimese asjana muutub Eesti teadus- ja ülikoolimaastik provintsiaalseks. Teise asjana toob see kaasa kohutava mahajäämuse rahvusvahelisest tasemest. Ma kujutan väga hästi ette, mis juhtuma hakkab, sest mul on isiklik kogemus Venemaa ja Kesk-Aasia ülikoolidest, kus selline areng on juba aastakümneid tagasi aset leidnud või õigemini ei saadudki pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist rahvusvahelistumisel tuult tiibadesse. Taolisel akadeemilis-keelelisel getostumisel on reeglina kaks väljundit: üks on humanitaar- ja sotsiaalteaduste järjest süvenev liikumine esoteerika valdkonda ja teine on enam-vähem kõigi teaduste rangelt rakenduslik iseloom.

Reaalteadused hakkavad siis uurima vaid Eesti-spetsiifilisi valdkondi ja nende konkreetseid rakendusi, minu pärast kasvõi puitmööbli tootmise efektiivsuse tõstmist (umbes samal viisil eksisteerivad reaalteadused Venemaa ressursiregioonide ülikoolides). Pikemas perspektiivis viiks see selleni, et ülikoolide peamiseks reaalalade väljundiks saaks igat masti inseneride,  ökonomistide ja juhtide väljaõpe. Vaikselt kaob teoreetiline reaalteadus, säravamad pead matemaatikas, füüsikas ja muudes valdkondades püüavad lahkuda välismaale või siis tegelevad sellega, millega tegeleda saab. Humanitaarid hakkaksid kõige muu seas nähtavasti uurima eestlase geneetilist mälu ja mentaliteeti (nagu seda tehakse näiteks Kasahstanis), kirjutama mitte kuhugi jõudvaid uusi programme eesti keele ja kultuuri arendamiseks ning irduksid lõplikult rahvusvahelisest teadusest. Sotsioloogid ja psühholoogid  üritaksid tõestada eestlaste „unikaalset” maailmatunnetust, mis põhineb nende „unikaalsel” kultuuril ja ajalool. Ilma naljata, selliseid asju tehakse Venemaa provintsiülikoolides piisavalt, soovitan ennast kurssi viia Jakuutia, Tuva, Tatarstani või Hakassia teadlaste töödega.

Kuigi selliseid teaduse pähe üllitatud esoteerilisi rahvusromantilisi kirjutisi on lõbus lugeda, siis vähemalt minu unistuste Eesti teadus see ei oleks. Lõppude lõpuks viib see täieliku kapseldumiseni, kus ei tunnistata ühtegi uurimistööd, mis ei ühti valitsevate seisukohtadega (hea näide on Turkmeenia, kuhu kutsutakse külla ainult neid välismaa teadlasi, kes kiidavad Turkmeeni riigijuhti ja -korda). Olles kinni oma kontseptuaalsetes silmaklappides, kaotavad Eesti teadlased tasapisi igasuguse võime suhelda välismaa kolleegidega ja ka aktsepteerida teistmoodi arvamusi. Kusjuures humanitaar- ja sotsiaalteaduste mandumine tõmbab kaasa ka reaalteadused, kus hakatakse oma distsipliini defineerima ainult läbi selle, mida arvatakse Eestile kasulik olevat. Kõik see lõikaks Eesti teaduse ja ülikoolid järsult ära rahvusvahelisest finantseerimisest.

Teine variant oleks jätkata olemasoleval kursil, mängides kehtivate reeglite järgi. Eesti teadus pole rahvusvahelises mastaabis sugugi nii vilets, nagu pole ka Eesti ülikoolide ning uurimisasutuste tuntus. Viidatavuselt on Eesti teadlased Essential Science Indicatorsi edetabeli järgi 17. kohal maailmas, kohe Soome, Norra ja Prantsusmaa taga. Läti on selles edetabelis 52., Leedu 74. ja Venemaa 92. kohal. Välismaalt tullakse Eestisse  nii õppima kui ka ajutiselt töötama päris heal meelel, tendents kasvab. Eesti teadlaste ja nende tööde tuntus kasvab rahvusvahelises plaanis vaikselt, kuid kindlalt ja seda kinnitavad mitmedki mõõtmised. Eesti akadeemiline sfäär võiks alati rahvusvahelisel paremini pildil olla ning  selle nimel tasub kõigil pingutada. Asjad on muidugi jälle raha taga, aga mitte ainult. Rahvusvaheline koostöö motiveerib nii staažikaid kui ka algajaid teadustegijaid, meil on siin ikkagi tugev soov hoida ennast kursis rahvusvaheliste arengute ja debattidega ja sinna panustada.

Siin aga ei saa üle ega ümber inglise keele dilemmast. Ilma ingliskeelsete õppekavadeta ei tuleks Eestisse välisüliõpilasi ja õppejõude, tudengite nappuse tõttu jääksid pidamata ka paljud loengusarjad. Ilma kontaktita akadeemilise inglise keelega ei suudaks Eesti teadlased publitseerida oma artikleid erialaajakirjades. See kõik mõjutaks ka eestikeelse teaduse arengut ja me tammuksimegi suletud ringis.

Aimar Ventsel

kolumnist

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz