Anvar Samost: juhuslik rakett kui strateegiline kommunikatsioon

Väga raske on pärast raketiäpardust tulla ütlema, et NATO on Balti riikides piiratud otsustusvõimega paberist tiiger.

Keset suve kõige kuumemaid ja ühtlasi uudiste mõttes kõige vaiksemaid nädalaid ei saa juhtuda midagi huvitavamat kui kogemata väljalastud ja kaduma jäänud rakett. Tegevust said kõik – ajakirjanikest tuntud valveekspertide ja tähelepanunäljas poliitikuteni. Ühtlasi õppisime enda kohta nii mõndagi ja Eesti strateegiline kommunikatsioon sai ootamatut tuge.

Eesti on siinsete igapäevaste sündmuste ja uudiste lõikes juba palju aastaid stereotüüpne “igav põhjamaa”. Uudiskünnise ületab suure varuga juba iga tõsisem liiklusõnnetus, avaliku elu tegelaste ettevaatamatult välja öeldud sõnad annavad nädalateks kõneainet ja ühe puu igati legaalne mahasaagimine toob kohale arvestatava osa siinsest meediast.

Ajakirjanikke, kes veel mäletavad, et 1990. aastate esimesel poolel juhtunud rongiõnnetus uudiskünnist ei ületanud, pole palju.

Seega on mõistetav, et teiste lennukite hävitamiseks mõeldud raketi juhuslikku ja ohvriteta väljatulistamist Lõuna-Eesti kohal sai koheldud viisil, mis mõnest suuremast riigist pärit inimesele oleks võinud luua mulje, et kaduma läks vähemalt terve lennuk.

Aja märk on seegi, et kohe sisenes Hispaania õhk-õhk rakett Eesti folkloori. Alates päriselt osta.ee küljel ilmunud pildiga müügikuulutusest (alghind 100 eurot, “veidi kasutatud”) ja lõpetades kellegi poolt oma peenramaale otsapidi sisse kaevatud raketimulaaži – kirjaga Espania – fotodega. Ajakirjanike kergeusklikkus sai ära pilatud tundmatu poolt, kes pakkus naljapostituse peale tõsimeeli ühendust võtnud reporterile fotot “riisiraketist”, mis oli “kõver naq makaroon”.

Ise postitasin tund pärast raketi väljatulistamise avalikuks saamist Twitterisse irooniliselt: “Vähemalt on nüüd kindel, et neil lennukitel on tõesti pärisraketid.” Mõnepäevaselt distantsilt vaadatuna on nalja ainus väärtus ehk selles, et jõudsin paljudest teistest isehakanud humoristidest ette.

Tegelikult ongi nii, et tänu õnneliku lõpuga õnnetule juhtumile on kõigil palju rohkem selgust Balti riikide taevast turvavate NATO hävitajate kohta.

Jah, NATO hävitajad kasutavad tõesti lahingrakette. Seejuures on need keskmaaulatusega raketid, mida näiteks Saksamaa hävitajad oma riigi kohal patrullides kunagi ei kanna. Tegu pole seega mingil juhul näitemänguga nagu Kreml ja nende sõbrad on aeg-ajalt püüdnud väita. Need hävitajad on valmis ja võimelised Baltimaade õhuruumi tungiva vastase kohe alla laskma.

Jah, piloot saab neid rakette iseseisvalt välja tulistada.

Jah, erinevate NATO riikide lennuvägede hävitajad harjutavad Eesti õhuruumis isegi siis, kui seda pole ametlikult välja kuulutatud, nad teevad seda pidevalt. Võimalik, et neil on siin isegi parem harjutada, kuna piiranguid on vähem kui Kesk- ja Lääne-Euroopas, kus lennuliiklus on palju tihedam.

Kaitseliidu blogi Propastop küll leidis, et õnnetus raketiga tähendas Vene propagandatööstusele pidupäeva, aga tegelikult on tulemus ikka täitsa teistpidi.

Kremli narratiiv NATO kollektiivkaitse kohta Balti riikides on vaimustavalt skisofreeniline. Sisemiseks tarbimiseks räägib see, et Venemaa on hambuni relvastatud ameeriklastest ümber piiratud. Eesti, Läti ja Leedu suuna sõnum on, et NATO on paberist tiiger: reaalse ohu korral tegelikult partnerid appi ei tule, otsustamine võtab kaua aega, siin patrullivad liitlaste lennukid on lahingrelvadeta, neil pole õigust võitlusesse asuda. Kahjuks on neid, kes samu väiteid ühel või teisel moel kordavad, ka Eestis.

Nüüd aga selgub, et isegi “koostööharjutuse” – tore eufemism – käigus on NATO lennukitel Eesti kohal küljes lahingraketid, et vajaduse korral saaks pärisohtudele kohe täisvõimekuses reageerida.

See on palju tõhusam strateegiline kommunikatsioon, kui jutt sellest, kuidas sissetungija sõdurid Tallinna jõudes siinsetel tänavatel “surevad”.

Lisaks sai kinnitust seegi, et Eesti on nii puutumata loodusega maa, et suvalises suunas välja tulistatud rakett kukub sõna otseses mõttes sügavale ligipääsmatusse sohu, sama hästi kui looduskaitsealale.