0

Piret Jaaks: Valge Daami legend on ammendamatu varasalv

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Piret Jaaks. Foto: Arvo Tarmula
Piret Jaaks. Foto: Arvo Tarmula

Valge Daami vabaõhuetendus augustikuiste linnusemüüride vahel on Haapsalu kultuurisuve vääramatu osa ja tulemata ei jää ta sellelgi aastal, seda juba 40. korda.
Neljakümne aasta jooksul on Valge Daami legendist lavastusena rahva ette toodud 14 versiooni, sel aastal tuleb 15., mis kannab pealkirja „100 Valget Daami”. Nüüd proovib legendi kallal jõudu Haapsalu juurtega Piret Jaaks.

Tartu ülikoolis teatriteaduse ja kõrvalerialana ajakirjanduse lõpetanud Jaaks alustas tööd hoopis ajakirjanikuna. „Kui ülikooli lõpetasin, polnud teatrites parajasti tööd ja läksin ajalehe Postimees suvereporteriks,” meenutas Jaaks. Enne seda oli ta praktikandina kätt proovinud Lääne Elus ja Eesti Ekspressis.

Nüüd aga on Piret Jaaks ajakirjanduse selja taha jätnud ja pühendunud näitekirjaniku ametile. Valge Daam on tema viieteistkümnes näitemäng.

Kuidas sa Valge Daami lugu kirjutama sattusid?
Kuna tunneme Anneliga [Aken – toim.] üksteist juba varasemast, siis küsis ta mitu aastat tagasi, mis oleks, kui ma võtaksin ühel aastal kirjutada Valge Daami loo. Nii et ma olen saanud seda Valget Daami juba mitu aastat oma peas kanda.
Leppisime kokku, et selle Valge Daami teeme just Eesti sünnipäeva-aastaks ja seal peab olema 100 Valget Daami. Nuputasime siis natuke selle idee ümber ja olime mõlemad kohe seda meelt, et seal peab olema palju naisi.

Miks palju naisi?
Et see oleks ilus naiste lugu vabariigi 100. sünnipäevaks.
Idee natuke settis ja kui Siim Tõniste tuli lavastajaks, hakkasime seda edasi arendama. Mõtlesime koos, mis seal olla võiks ja mind inspireeris kõige rohkem mõte, et see võiks olla Eesti Jeanne d’Arci lugu. Jeanne d’Arc oli teatavasti 17aastane noor neiu, Prantsusmaa väejuht, kes tõrjus tagasi inglaste rünnaku Orleansi all. Mulle tundus, et motiiv sellest kangelaslikust neiust võiks tulla üle ka meie loosse.

Nii et traditsiooniline armastuslugu, kus daam on olnud mõnes mõttes teisejärguline tegelane, oli kohe välistatud?
Mulle ei meeldinud mõte, et daam on teisejärguline ja kaob meestevahelises võitluses ära. Mulle tundus, et kui legend räägib Valgest Daamist, siis tuleks daam tõsta selgelt fookusesse ja ta ei tohiks olla kannataja mingisuguste kõrvaliste asjaolude tõttu.
Lugu kerima hakates jõudsime selleni, et daamil võiks olla mingi suurem eesmärk kui meheleminek. Meheleminek ja armastuslugu on ilusasti esindatud ka meie loos, aga sel on ka üks suurem ja üllam eesmärk.

Ta erineb teistest ka selles külaühiskonnas, kus ta kasvanud on. Nagu vanaema näidendis ütleb, et ei ole tema selline tüdruk, nagu meie küla naised, temas on teistsugune valu sees. Temas ei ole ainult see mehelemineku valu. Ta hakkab vastu piiskopile endale. Ka Jeanne d’Arc julges minna kuninga jutule ja sai väejuhiks. Mingis mõttes saab ka Maila ühe väe juhiks. Ta on teistsugune Valge Daam ja mul oli väga hea meel, kui kuulsin, et Saara Nüganen, kes on äge noor näitleja, sellesse rolli asub.

Peategelase nimeks jäi ikka Maila, nagu esimeses lavastuses?
Arutasime Anneliga ja ta ütles, et see on traditsiooniline nimi. Mõtlesin, et kui rahvas seda nime armastab, võib ta ju Maila edasi olla.
Ka toomhärrad on loos esindatud ja toomhärraga tekib Mailal armulugu. See on pisut teistsugune armulugu ja toomhärra on väga huvitav karakter. Tegelikult on seekord fookuses kaks toomhärrat, kes on omavahel sõbrad, aga ma ei tahaks kõike ette ära reeta.

Kuidas sa tegevuse ajastu valisid?
Esimene ülesanne oligi leida aeg, millal tegevustik toimub. Tahtsin, et sellel lool oleks ajalooline kandepind ja soovisin kindlasti mõne ajaloolasega konsulteerida. Siin tuligi mulle appi Ülla Paras ja temaga arutades jõudsime selleni, et tegevus võiks toimuda piiskop Johannes Orgase valitsemisajal, 1500. aasta paiku.
Orgas oli piiskop, kelle kandev idee oli Püha Neitsi Maarja ristimiskabeli ehitus. Selles kabelis on siis see kuulus aken ja selle ümber ma uut lugu punuma hakkasingi.
Orgas oli üks vanemaid piiskoppe ja ta ka suri tolle aja kohta väga kõrges vanuses. Loos tuleb juttu sellestki.

Palju sa pidid lisaks lugema?
Lugesin läbi kõik, mis Ülla mulle saatis ja otsisin ka ise materjali juurde. Lugesin läbi uurimustöö toomhärrade kohta: kuidas nad elasid, mida tegid, milline oli nende taust jne. Ajaloolist tausta on päris palju sellesse loosse sisse kirjutatud.

Nii et Valge Daami lugu on sündinud tihedas koostöös?
Ma tahtsingi, et see nii oleks. Minu jaoks on see ikkagi Läänemaa kogukondlik projekt ja seekord osaleb väga palju inimesi. See tuleb tõeline massilavastus ja Siim Tõniste on väga professionaalne massidega töötamises.

Kaua sa Valge Daami lugu kirjutasid?
Alustasin eelmisel suvel ja lõpetasin aprillis. Vahepeal lasin sellel settida ja arutasime ka lavastaja Siim Tõnistega.
Kõigepealt tegin stsenaarse plaani, töötasime välja näidendi ülesehituse, kirjutasin üles kõik karakterid, mõtlesin, millised nemad olema peaksid.
Ma arvan, et see on üks minu põhjalikumalt tehtud näidendeid.

Kas siis teiste näidendite puhul pole sellist eeltööd olnud?
Ka “Öökuningannat”, mis esietendus 2017 Karlova teatris Tartus ja ja 2018 Vana Baskini teatris, kirjutasin samamoodi.
Olen kasutanud kirjutamiseks ka teisi meetodeid: hakkan otsast minema ega tea, kuhu lugu välja jõuab.

Kui palju Valge Daami lugu proovide käigus muutunud on?
Pärast esimest lugemisproovi aprillis kärpisin välja viis lehekülge. Tekst on läinud lühemaks ja konkreetsemaks. Proov andis väga palju – oli näha, kus tekst venima hakkas, kus mõnda mõtet selgemini välja tuua. Leidsime ka mõned uued ideed.
Minu jaoks on kõige olulisem lugu. Aga kuna Siim Tõniste saab sinna juurde tuua oma koreograafioskusi, siis teeme rõõmu ka neile, kes tahavad näha tantsu. Ja kuna pundis on Anneli Aken ja Peeter Rebane, siis on rõõmsad ka need, kes tahavad kuulda laulu.

Valge Daami lugu teavad ju kõik ja kõigil on sellest oma selge arusaam. Kas see ei hirmutanud sind?
Hirmutas ikka. Eriti kuna ma olen Haapsaluga seotud, mu vanaema on Haapsalust ja olen siin veetnud oma lapsepõlve. Võtsin seda ülesannet väga tõsiselt.

Oled kindlasti näinud kõiki Valge Daami lavastusi?
Kõiki ei ole, aga üksjagu.
Lapsepõlvest on mul Valge Daami lavastusest meeles omajagu võitlusstseene. Kuna ma võitlusstseenide meister ei ole, ei osanud ma neid eriti kuhugi kirjutada. On küll teatavat rüselemist ja kinnivõtmist.

Millised Valge Daami lavastused sulle meeldinud on?
Mulle väga meeldis Anneli Akna kirjutatud Valge Daam. See oli selline positiivne ja tore lugu ning mulle tundus, et tegijad mängisid seda suure lustiga. Seda oli lavalt kohe näha.

On sul ka mõni tähelepanek, mille puhul oled mõelnud, et neid vigu ma kindlasti ei tee?
Needsamad suured võitlusstseenid ei kõnetanud mind kohe üldse. Ilmselt on inimesi, kellele need väga meeldivad, aga mulle ei läinud peale. Oleksin tahtnud näha rohkem inimlikkust.

Kas eelmiste lavastuste nägemine tegi kirjutamise kergemaks või hoopis vastupidi?
Mul oli alguses hirm, et seda legendi on nii palju lavastatud, räägitud ja töödeldud, et mida mul veel kirjutada või mis lugu pajatada on. Mul oli tunne, et sellest loost on kõik variandid juba ära kirjutatud. Aga näed, ei ole. Alati leiab huvitavaid vaatenurki ja uusi lähenemisi ja see on tore. See näitab, kui hea see legend on ja kui rikkalik materjal see on. Pisike paari reaga kirja pandud legend on tegelikult ammendamatu varasalv.

Kuidas sinust näitekirjanik sai?
Ülikooli ajal olin kirjutanud lühiproosat ja ka ühe lühinäidendi, mis avaldati ajakirjas Pikker. Peale ülikooli ma eriti ei kirjutanud, aga sees ikkagi kripeldas.
Mul on eluaeg olnud unistus kirjutada näidendeid, aga kuna mul puudusid selleks käsitööoskused – näidendi kirjutamine on märksa keerulisem kui proosa kirjutamine –, läksin loovkirjutamist õppima Drakadeemiasse. 2010. läksin õppima ja 2011. võitsin oma debüütnäidendiga näidendivõistluse. See andis jõudu edasi kirjutada ja olen leidnud, et mulle näidendite kirjutamine sobib.

Mis teeb näidendikirjutamise keeruliseks?
Proosapalas saad atmosfääri kirjeldada, aga näidendis tuleb kogu vajalik info dialoogina edasi anda, mis tähendab, et pead olema kõvasti leidlikum.
See on minu jaoks mingis mõttes nagu suure pusle kokkupanemine: kaugelt näed tervikpilti, aga käes on sellest esialgu ainult tükid, mille pead ise kokku seadma. Mul on ka näidendeid, kus see pusle pole kokku läinud ehk pilt ei joonistu välja. Need seisavad mul sahtlis, töötan neid ümber ja püüan kokku laduda.

Kui paljud su näidenditest on lavale jõudnud?
Eelmisel aastal jõudis lavale neli, üks oli raadioteatris, sel aastal, ma arvan, ka neli-viis.

On su näidendid hästi vastu võetud?
On tõesti ja selle eest olen väga tänulik. On lavastajaid, kes tahavad neid lavastada, on inimesi, kes tahavad neid vaadata ja lugusid kuulda. See on äraütlemata tore.

Kui palju lavastajad su kirjutatut ringi teevad?
Lavastaja teeb näidendist alati oma versiooni, sest tal on teosest oma arusaam. On ette tulnud, et teksti tehakse ümber ja ka näitlejad muudavad seda suupärasemaks ja see on minu meelest ainult tore – nii sünnivad väga loomingulised lahendused.
Näidendi ümbertegmine on protsess, mis käib teatri juurde – teater on kollektiivne kunst ja kõik panevadki sinna ühe tükikese, et tõeline teatriime saaks sündida.

On sul vahel olnud tunne, et lavastaja pole sinust üldse aru saanud?
On olnud käsitlusi, mis mind on üllatanud, aga ma ei saa öelda, et keegi poleks üldse aru saanud. Kuna olen elus autor, siis lavastajad on minuga siiani näidendi üle aru pidanud.

Kas sinu tulevik ongi olla näitekirjanik?
Tahaks loota. Õpin praegu lavakunstikooli doktoriõppes ja uurin, kuidas luua dramaturgiat selleks kogukondi kaasates. See on loominguline doktoriõpe, mis tähendab, et igal aastal pean looma ühe teatriteksti.
Uurin seda, kuidas kirjutada näidendit info põhjal, mida saab inimestega rääkides. Näiteks Valge Daami lavastaja Siim Tõnistega tegime kevadel projekti, kus intervjueerisime umbes 70 eesti meest ja uurisime, kas neil on, arvestades seda, mis maailmas toimub, hirmu terrorismi ees. Need olid põhjalikud fookusgrupi intervjuud, mille põhjal kirjutasime teksti ja tõime selle lavale.

Kogukond tähendab siis, et allikaks on inimestega tehtavad intervjuud? Nagu Merle Karusool?
Karusoolt olen väga palju inspiratsiooni saanud. Tema kasutas küll eluloointervjuusid, meie kasutasime teemaintervjuusid. Olen aru saanud, milline ammendamatu varasalv on inimesed. See on väga tänuväärne materjal kirjutaja jaoks.

Mis sul praegu pooleli on?
Praegu teen Soomes ühte lavastust. Seal on Virus teater ja European Theater Collective ühinenud ja tahavad teha lavastust välisehitajatest Soomes. See tuleb välja oktoobris.

Sellepärast sa siis otsisidki Facebooki Läänemaa grupis neid, kes Soomes ehitajana on töötanud?
Kuna olen praegu Haapsalus, siis postitasingi Läänema gruppi. Esimene intervjuu on tehtud, aga inimesi oleks juurde vaja. Kui keegi tahaks, et tema lugu või katked tema loost jõuaksid teatrilavastusse, võiks ta minuga Facebookis ühendust võtta.
Teise projektina on koos lavastaja Helen Rekkoriga tegemisel jõululavastus NUKU teatris. See on ka väga vahva ja põnev protsess.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz