Täna algas Nikolai kooli lammutamine. Esimese hooga tehakse tühjaks ruumid. Nii kärutatigi raamatukogu prügikonteinerisse ning paari päeva jooksul tabab sama saatis ka teisi ruume.
“See on minu jaoks juba teine kord, Wiedemanni tegime ju ka tühjaks,” ütles abilinnapea Peeter Wikman, kes oli selleks puhuks ka puhkusesse pausi teinud. “Siin on kaks-kolm päeva tõsist tööd. Kauplesin puhkusele pikenduse ja olen siin niiöelda liim kahe kihi vahel. Siin peaks vahest ostuseid ka tegema, aga kui sa paned võõrad tegema, siis keegi ei julge otsustada midagi.”
Vikman seisis keset raamatukogu, mis oli parajalt segi, justnagu oleks pisemat sorti granaat lõhkenud, ja pidas isekeskis nõu, kuidas tühjendustööd korraldada.
“Ma ütleks, et siin on väärt kirjandust veel. Igasuguseid toredaid asju…,” sättis Vikman paremaid palasid lauanurgale virna. “Koolid on siit üle käinud, täna läheb see kõik konteinerisse siit. Sellest on natuke kahju ka. Aga nii see on.”
“Eesti lipp! Seda me ei lase prügikasti panna,” sättis Vikman ka tillukese paberlipu, mille teisel küljel oli kaitseliidu vapp ja mingi tekst, välja sorditud raamatute virna juurde.
“Haapsalu lipp!” avastas Vikman ukse kohale riputatud pildiraami. “Liivaga tehtud. Natalja Kutškova on selle teinud. Selle ma viin linnavalitsusse, puhkeruum on linnavalitsuses keldris, riputan selle sinna üles.”
Väärt kraami hunnikusse lisandus ka viis-kuus Vabadussõja ausammaste kaarti.
Supermani kostüümi võttis kaenlasse üks töömees. Kostüümi jaoks sobiliku suurusega laps olevat tal teada.
“See osa on esimene, mis maha võetakse,” osutas Vikman raamatukogu aknast tiibhoone suunas. Selle kolmas korrus oli kolledži käsutuses, esimene ja teine aga Nikolai kooli käes. Maapealsed korrused on juba tühjaks roogitud, kuid keldrit, mis on kolledži valduses, alles tühjendatakse.
Vikman haaras laualt taskulambi ning suundus keldrisse. Esialgu polnud midagi huvitavat, sest kunagise garderoobi osa on kenasti tühjaks veetud, järgmine suurem ruum samuti.
Aga ühest väiksemat sorti uksest pääses veel edasi.
“Kus on ikka rariteedid ja ajalugu!” tutvustas Vikman tillukest ruumi, endal silmad sama heledalt säramas kui taskulambist tulvav valgusvihk.
Tundus, et ruumis pole aastakümneid keegi viibinud. “Ämbrlikuvõrgud nagu horrorfilmis!” suunas Vikman valgusvihu lakke.
Ilmselgelt on tegemist kooli kunagise majahoidja või töömehe panipaigaga. Riiulitel elektrilülitid, lambid-korgid, lakke üksteise kõrvale riputatud paarkümmend valgustit. Tagavaraks. Ja mida kõike veel!
“Ta on nii korralik mees olnud! Ilusti kõik ära pannud,” tutvustab Vikman valgusvihku riiulil edasi-tagasi vedades. “Kes see mees olnud on ja millal ta aastakümneid tagasi töölt ära läks, seda ei tea ilmselt enam keegi.”
Paremaid palasid, mida esimese hooga prügikonteinerisse visata ei tihka, lubas Vikman panna kooli trepile, sealt võib neid soovi korral vabalt kaasa võtta.
Fotod: Urmas Lauri
Варварство
Ei ole ise lugeja inimene. Miks mitte raamatuid anda lastekodudele, bussijaamale, lennujaamale, kohvikutesse.?
Kahtlen, et seal midagi väärtuslikku oli. Ja üleüldse on igal pool neid kasutatud raamatuid pakkumisel ja ei taheta neid. Pärlid muidugi on hinnas, aga suur hulk on rämps.
On see et lehes on ainult negatiivsus. Ei tea küll miks, tahetakse Haapsalus toimuvast ainult halvasti kirjutada ja kommentaarid on kohe väga kibestunute või ehk hirmtarkede ja tegijate arvamused. Ainult et nende kritiseerijate edukaid ettevõtmisi pole nagu märgata. Või äkki on?
Hr abilinnapää nähtavasti ei tea, et on olemas ka säherdune koht nagu Hoiuraamatukogu. Raamatut ei pea trepinurgale jätma või – mis veel hullem – prügikonteinerisse heitma. 🙁
Raamatut sul kodus on!?
Paraku ei ole ka Hoiuraamatukogu kummist ja üle kümne dupleti ei hoita. Laudimeetrid on juba täis ja sealtki läheb igas kvartalis tonnide kaupa makulatuuri…
loen le uudiseid, ja on ju Haapsalu koolidega toimuv
tasuta tsirkus!